käes on suvi

Jep, seda ta on! Kuigi hetkel puhub kõle tuul ja hallid pilved rulluvad üle taeva, on meile lõpuks saabunud kauaoodatud suvi.  Sel aastal oli juba tunne, et see talv ei lõppegi iial. Saabusid ju toonekuredki siis kui lumi veel hangedena maas oli. 

Igatahes elasin selle pika ja lumerohke talve kenasti üle. Elu on vahepeal omasoodu edasi läinud. Tänu Jumalale hästi! Tema on hoidnud ja varjanud ning erinevatest olukordadest läbi kandnud.

Päevad on möödunud tööd tehes, meie ägedate noortega suheldes ja vabad hetked oma kalliga skypedes.. 

Täna on mul puhkus lõppemas. Sel ajal sai käidus nii Põlvas, kui ka maal vanemate juures. See oli hea aeg, sest sain nii oma õelaste kui ka  Eeroga  pikemalt koos olla. Olen Jumalale selle aja eest väga tänulik. Nii mõnus oli linnast ära saada ja lihtsalt olla. 

Elu rõõmud ja mured

Tervitus teile, kes te mu blogi loete! 

Osad on kindlasti pikalt oodanud, millal ma midagi jälle kirja panen. Olen ise ka juba mitu korda mõelnud,et peaks siia midagi kirjutama, sest vahepeal on nii mõndagi juhtunud.

Panen kirja siis mõned olulisemad sündmused:

• Jõulud meie imearmsate noortega - meil oli plaanitud jõulude tähistamiseks selline pidulik noortekas, kus on head jõulutoidud ja pidulik riietus. Kaunistasime ka ühe ruumi meie uues kirikus ilusasti ära. Meil oli isegi väike kuuseke. See oli väga mõnus aeg koos sõpradega. Nautisime üksteise seltskonda ja head toitu.
• Minu käik Põlvasse - sain näha oma uut väikest õelast, kelle sünd oli suureks üllatuseks. Siis oli ta juba kahenädalane. Ta oli nii armas, et ma istusin lihtsalt ja vaatasin, kuidas ta magas. See tunne oli nii kirjeldamatu, et ei saa sõnadesse panna. 
• Minu käik maale vanemate juurde. - hea oli üle tüki aja maal olla. Samal ajal oli ka mul palju mida selgeks mõelda ja Jumalalt  juhatust küsida. Seal oli hea  ja rahulik. Samas oli see raske, sest ma ei tahtnud selle teemaga tegeleda. Jumalale tänu, et see on nüüd lahenenud, mis mulle siis muret tekitas.
• Aastavahetus meie taaskord ägedate noortega - taaskord üks hea võimalus olla koos s'pradega ja nautida head toitu ja veel paremat seltskonda. Mina olin aasta viimasel päeval tööl jõudsin just aastavahetuse teenistuse alguses töölt. eale teenistust läksime Carla juurde, kus tema ema oli meile imehead toitu valmistanud. Olime seal mõned tunnid. Siis liikusime minu juurde, kus mängisime ja vatasime aastavahetuse ilutulestikku, mis oli suht võimas. Mingi aeg liikusime osadega kesklinna poole, sest ma pidin tööle minema 1. jaanuaril ja otsustasin Riina juures need mõned tunnid magada, mis olid jäänud magamseks. 
• Kolgata noorte talvelaager - toimus jaanuari alguses. Sain selleks ajaks endale uhkuse nii, et sinna minekuga ei tekkinud probleeme. See on taaskord imeline näide Jumala juhatusest. Mul sai just pool aastat täis. Varem polnud mul õigust puhkust saada. Laagris oli hästi tore. Mul oli seekord ka vastutav roll. Olin grupijuht. pidin juhatama grupiaegu ja juhtima tiimi mängudes ja ka omavahelist suhtlust edendama. Algul oli raske, sest ma pole selline juhtija tüüp. Lõpuks sujus kõik hästi. Võitsime oma tiimiga isegi kaks võistlust. Esimene oli see, kus pidime oma tiimi nimelooma tegema. Meie tiimi nimi oli Kotkad ja mind tehti WC-paberi abil kotkaks. Teine võit tuli lühinäidendi eest, mis meie tiim tegi. 
• Reis Rootsi - käisime seal neljakesi. Mina, Riina, Annika ja Jaanus. See oli huvitav kogemus, sest mina polnud varem Rootsis käinud. 
• Erinevad koosolekud ja olengud seoses noortetöö ja lastetööga Viljandis - ea iganädalaselt on olnud aktiivid, kus oleme arutanu, mida noortekatel teha. Nüüd on meil noortekad igal laupäeval va kord kuus, kus on vaba laupäev. Hiljuti oli ka selline suurem lastetöö koosolek, kus sai natuke mõtteid jagatud, kuidas mingeid asju teha ja, mida lastele ülestõusmispühadel teha. Seoses lastetööga tuli mu ka teha lõpuks ära otsus, mida ma ei tahtnud kaua teha. Teadsin, et Jumal on mulle selle andnud, kuid puiklesin selle vastutuse eest kõrvale. Kuigi ma täpselt ei tea, kuidas see olema saab, kuid usun, et selleski on Jumal minu kõrval. Kui Tema kutsub, siis Ta ka varustab.

Lisaks on minu elus toimunud suur muutus, mis lõi kõik minu enda plaanid segamini. Usun, et paljud teist on FB vahendusel sellest teada saanud. Igatahes see muutus on see, et mul on nüüd oma noormees. See tuli mullegi suure üllatusena, sest ma poleks seda iial osanud sel viisil oodata. Asjad toimusid väga kiiresti. Uskumatu on ka see, kuidas Jumal on kinnitanud ka selle suhte õigsust Tema ees. Samas on mul vahel väga raske, sest see toob esile mingid hirmud ja juhtumised minevikust. Kuid tean, et koos Jumalaga saavad need korda. Pean Teda lihtsalt usaldama. 

See on siis lühidalt see, mis minu elus neil vahepealsetel kuudel toimunud on. Kui on küsimusi võib alati kirjutada või helistada.

Olge väga hoitud ja õnnistatud! 

Jumal armastab teid väga!

:)

Elas kord....

üks tüdruk, kellel oli palju unistusi. Kodus olles jalutas ta tihi kas metsas või oma armsa järve ääres. Niimoodi üksi jalutades rändasid ta mõtted tihti sellel, mille elu kord olema saab. Vahel ta mõtles, kas need unistused võivad tõeks saada. Oli ta ju kuulnud palju lugusid printsessidest, vaestest kerjustest ja kellest iganes veel. Need jutud panid ta lootma, et et ehk juhtub tema unistustegagi nii, et need kord täituvad. 

Aastad läksid, tüdruk sirgus, kuid unistused jäid. Ikka oli tema südames lootus - ehk kunagi. Kuid ta teadis väga hästi, et muinasjutud on muinasjutud ja tõelise eluga on neil vähe seost. Olid ju tema unistused palju praktilisemad, kuigi veidi roosamannavahulised nagu tüdrukutel ikka. 

Ta ei oodanud elult printsi valgel hobusel, sest see tegelane eksisteeris vaid muinasjuttudes. Liiatigi oli ta oma elus näinud kui karm elu selles osas olla võib. Tema unistustes oli mees, kellega ta saab kord abielluda ning luua oma pere; mees, kes armastab Jumalat ning teenib Teda kõigega, mis tal on; mees, kellele ta saab olla see abi, kelleks Jumal ta lõi. See tüdruk teadlik, et ta ei saa endale veatut meest, kuid temas oli veendumus, et need, keda Jumal on kokku pannud, saavad igas olukorras hakkama, olenemata oma vigadest ja puudustest. Abielu oli tema jaoks midagi, mis oli püha ja Jumala suur kink. Jumal oli talle selle kohta midagi nii sügavat ilmutanud, et ta ei osanud seda sõnadesse pannagi. Lisaks oli ta Piiblist lugenud, et abielu on justkui tähendamissõna selle kohta, milline on Kristuse ja koguduse vaheline suhe. 

Ta unistas perest, kus on palju lapsi. Oli ta mitmeid kordi mõelnud, et tahaks väga oma lastele võtta enda perre ka neid, kellel pole oma vanemaid või, keda vanemad ei taha.

Kõik see suur pere elaks ilusas ja hubases maamajas, keset imelist loodust ning, millel oleks suur plats muruga. Maamajast oli ta alati unistanud, kuna ka ta ise oli maal kasvanud. Lisaks aitas seda unistust elus hoida ka tema suur armastus murutraktorite vastu. Ta armastas meeletult muru niita. Vahel mõtles ta sellest mitmeid tunde ning ootas suure ärevusega päeva kui ta oma vanemate kodus sai muru niita. Sel majal pidi kindlasti olema veranda, kus saaks hommikuti enne päevaste askeldustega alustamist kohvi juua. 

Tüdruk tahtis nii mitmetel kordadel neisse unistustesse jääda, sest nii näis lihtsam ja valutum. Elu reaalsus ei lasknud tal seda aga kaua teha. Tuli u elu edasi elada. Vahel ta vihkas neid unistusi, sest need tegid talle ka haiget. Ta ei mõistnud, miks mingid igatsused tema südames on. Jumala plaan selle kohta jäi talle ka arusaamatuks. 

Nüüd on väikeset tüdrukust sirgunud naine, kuid need unistused on ikka veel tema südames, kuigi need on maetud sügavale-sügavale südamepõhja, kuhu tal väga valus vaadata on.  Ta teab, et Jumal on ainus kes teab, mida elu toob. Juhtub, et vahel muutub ta endiselt kurvaks kui ta oma südamepõhja vaatab. Kuid seal elab veel ka see lootus, mis oli seal juba siis kui ta noor tüdruk oli - ehk kord see juhtub.

Jumala armastus

Jeremija 31:3 Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga. 

Selles kirjakohas ilmutas Jumal oma armastuse suurust oma rahva vastu prohvet Jeremijale. Jumal ütleb, et Ta on neid armastanud igavese armastusega. See armastus ei saa iial otsa. Nii armastab Jumal igat oma last ka tänapäeval. Jumal ilmutab oma igavest armastus ka meile. Meie osaks on see ainult ära tunda, kuidas ja mille kaudu Ta seda meile avaldab. Tema armastus on midagi nii suurt, et seda on inimliult raske mõista. Ta otsustas anda oma Poja, et meil võiks olla igavene elu (Jh 3:16). Jeesus otsustas loobuda oma taevasest olust ja tulla siia maa peale ning saama meie sarnaseks ja ohverdama oma elu siin, taludes tohutuid pinu ja pilget ning naeru (Fl 2:5-8). Tema armastusest ei suuda meid lahutada keegi ega miski (Rm 8:31.39).

Kuidas mina olen kogenud seda suurt ja imelist armastust?

1. Nähes seda, millise imelise maailma on loonud Jumal, et siin elades võiks nautida seda elu, mille Ta on mulle andud.

2. Läbi oma Sõna ehk siis Piibli kaudu.

3. Kogedes seda, kuidas Jumal mind justkui kallistaks.

4. Läbi teiste inimeste..

Üks erilisemaid kogemusi oli alles hiljuti.

Too päev oli minu jaoks väga raske, kuna olin rängalt patustanud. Tundsin end väga halvasti - kõik tundus mõttetu ja ma ei näinud endal enam mingit väärtust. Lisaks kogesin, kuidas olin selle teoga Jeesusele haiget teinud. Nii valus oli seda kogeda, sest olin ju haiget teinud kellelegi, kellest väga hoolin, mitte mingile suvalisele tüübile.  Suutsin end nii palju  koguda, et saatsin mõnele sõbrale sõnumi, et nad palvetaks mu eest. Hiljem tahtsi neist üks minuga kokku saada ja mulle midagi anda. Selleks osutus üks armas mänguasi, milles nägin Jumala kõnetust selle kohta, et Ta on ikka minuga ja armastab mind endiselt. Nüüd vaadates tuleb mulle meelde see eriline hetk, kus sain selle sõnumi Jumalalt.  Kuigi Tema armastuse suurust on raske mõista tean, et see on nii. Pean vaid uskuma.

Igaüks meist kogeb Jumala armastaust erinevalt. Mina ei saa öelda, et ainult nii saab seda kogeda nagu mina olen kogenud. 
Palun, et sa mõtleksid sellele, kuidas sa oled Jumala armstust kogenud. Usun, et Ta on seda teinud.

Sirvides meie armast pruuni vaimulike laulude laulikut, leidsin ühe mõtlemapaneva laulu. See kõneleb minu arvates hästi sellest, milline on Jumala armastus.
Selle pealkiri on "Armastus iial ei väsi"
Selles on järgnevad sõnad: Armastus iial ei väsi, nõrkeja temalt saab toe. Ikka tal avatud käsi, ikka tal sõna on soe. Anda ja jagada ihkab, ennast ta säästa ei saa. Armastus pattu küll vihkab, patust ent armastab ta. Armastus sinna toob taeva, kuhu saab asuda ta. Vähendab valu ja vaeva. kauniks teeb valudemaa. Kui keegi südame suleb, armastus võtmeks siis on. Kuhu ta iganes tuleb, seal voogab küllus ja õnn. Andeks ta anda kõik suudab, vaenu ta kanda ei saa. Põlguse sõpruseks muudab, vaenlastki õnnistab ta. Armastus südameid liidab, temas on vennalik meel. Ükspäinis Jumalat kiidab, enesest vaikib ta keel. 

Ole väga õnnistatud!
Tea, et Jumal armastab sind ja tahab sule parimat!

Usk

Esmalt tahan öelda, et minuga on kõik korras. Olen läbi läinud päris keerulisest ajast, mida võis ka minu viimasest postitusest näha. Nüüd on juba parem. Tänu Jumalale saan ma seda öelda. Keeruline ja raske on mingite olukordadega endiselt, kuid see pole enam nii hull.

Siin aitas ka palju see, et sain maal käia. Seal sain rahulikult olla ja mõelda. Jumal tõi esile mitmed küsimused. Suurim neist puudutas usu küsimust. Kas mul on piisavalt usku? Usku sellesse, et Jumal saab muuta ja vabastada. Kas ma ka tegelikult südames usun seda, mida Jumal on öelnud erinevate asjade kohta? Mõtteainet on jätkuvalt. See teema puudutab erinevaid minu elu valdkondi.

Jumal on tõesti viimasel ajal minuga kõnelenud. See on nii hea tunne, sest see kinnitab, et Ta on alati minuga ja Ta tahab mind muuta ja tervendada. Huvitav on see, kuidas Ta on läbi ühe sõbra kõnelenud. Need on olnud valusad, kuid ometi vägagi tõesed väited. Kuigi mõnedest ma pole veel täpselt aru saanud, siiski sisimas tean, et need on minu olukorra kohta.

Vahel on tõesti vaja uue ehitamiseks vana lammutada. Olen liiga palju lasknud endal uskuda asju, mis pole olnud tõesed. Nüüd on aeg neil kaduda ning hakata uskuma tõelist.  Vahel oli küll selline lootusetuse tunne. Mõtlesin, kas midagi üldse kunagi muutub. Aga tuleb välja, et muutub. Isegi kui selleks kulub aastaid.

 

 

Kõik taandub vaid ühele küsimusele - kas ma usun?

 

 "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." (Hb 11:1)

 

Selline on siis seis hetkel.

sasipundar

Viimased paar päeva on olnud minu jaoks kohutavad. Usun, et ka inimestele, kes on pidanud minuga kokku puutuma. Ma mõtlen juba tõsiselt,  et mul on vist mingi needus.

Oma käitumist ei oska ma isegi põhjendada. Ilmselt on olnud see reageering mingitele ärritajatele, mis mind sel viisil käituma on pannud. Selle kõige tulemusena tegin ma suure tõenäosusega endale ise karuteene. Ma ei tea, miks ma teen niipalju haiget neile, kes minust tegelikult ka hoolivad. Nii raske on nii elada. Olen justkui iseenda vang. Kõige hullem selle juures on see, et ma ei oska sellest vanglast kuidagi väljapääsu leida. Kristlasena peaks sellised probleemid minust kaugel olema, kuid nii see pole. Asjad on läinud nii hulluks, et minu pähe on hakkanud tulema mõtted enda lõikumise kohta. Ma kardan väga, et ühel hetkel need pole enam ainult mõtted, sest mõtetest sa ju kõik alguse. Ma ei oska midagi teha. Olen lõksus.

Kellega rääkida? Kardan, et olen kaotanud need usaldavad suhted nendega, kes hoolisid. Olen segaduses ja hirmul, et mis minust saab.

See kõik mõjutab minu suhet Jumalaga. Kuigi näen seda, kuidas Ta on igal hetkel minuga, kardan ma ikka.

Palun palvetge minu eest. Palvetage, et Jumal aitaks mul sellest välja tulla ning, et ma saaks ka aru, et minust hoolitakse.

Jumala teed on ikka kummalised.

Elu koos Jumalaga on huvitav. Igav juba ei hakka. Pidevalt on midagi toimumas. Mis siis nimelt?

 

Ühel päeval kogesin midagi väga erilist. Selle tähendust ei mõista ma veel ehk täielikult, kuid see oli midagi, mis pani mind mõtlema. Nimelt oli tegu päevaga, ,kus minu arvates läks kõik suht metsa. Olime just eelmisel päeval kodugrupis valinud endale iganädalase väljakutse. Sain kohe aru, mis mul tuleb teha. Olin väga põnevil ja ootusärevil, et lõpuks ometi on tulemas mingites asjades läbimurre ja saan olla lõpuks vaba. Siis aga saabus see päev, kus kõik läks metsa.  Lisaks tuli langemine mind pidevalt kummitavasse pattu. Samas kogesin sel päeval seda, kuidas Jumal väga selgelt kõneles. Mulle said kaks kirjakohta seotud minu elu olukordaderga. Ma pole väga tükk aega nii selget Jumala kõnetust kogenud. See aga pani mind väga imestama, sest see päev kätkes endas ka ju pattu, mida ma ei olnud seljatanud ega isegi palunud Jumalal end kiusatusest välja juhtida. See pani mind aga mõtlema Jumala armule ja sellele, et minu nõtruses saab ju Tema vägi täielikuks. Sain ka natuke rphkem ehk aru sellest, et Ta mind tõesti armastab ja on minu jaoks alati olemas. Lisaks kinnitas see mind taas, et langemiste  ja feilide korral on ainus õige tee minna Jumala ette ja andestust paluda, mitte minema joosta ja kuhugi peitu pugeda.

 

 

Sel nädalal kogen taas, kuidas olen mingis muutmise protsessis, mis on mulle väga valus ja raske. Seda on keeruline kirjeldada. Need, kes on kogenud Jumala puhastust ja muutmise aegu saavad ehk aru. Igatahes tean, et see kõik, mis on hetkel toimumas on millegi suure nimel. Jumal on loomas midagi uut. Mis see uus on ei oska ma öelda, sest ma pole Jumal.  Seotud on see kuidagi suhetega ja selle teemaga seotud hirmude ning minevikus olnuga. Eile meenus mulle midagi mu minevikust, mis tegi mulle väga haiget. See oli taaskordne kogemus sellest, kuidas mind oli lollitatud mulle väga oluliste inimese poolt. Olin siis küll alles noor pubekas, kuid siiani on see mind mõjutamas. See pani aga omakorda mõtlema paljudele teistele kordadele, kus mulle on nö "nuga selga löödud".

 

Minus tekitab veits paanikat see, et ma pole enam justkui mina ise. Mitmed tegevused, mis Tartus tulid loomulikult, on nüüd justkui kadunud, kuigi mulle endiselt meeldib neid tegevusi teha. Kas see on tõesti Jumala plaan minu tõelise identideedi  esile toomiseks?? See on minu küsimus vimased paar päeva, millele mul täielik vastus veel puudub. Eks aeg anna siin arutust. See on aga tõeliselt ebamugav olukord, kus ma ei saa enam tõesti iseendale loota nagu ma siiani olin harjunud. Olen aru saanud, et ma olen olnud ikka tõeliselt isekas ning uhke enda saavutuste ja oskuste üle. Oma uhkuse nägemine on raske. Veel raskem aga on tunnistada, et ma olen uhke.

 

Ma saan siinkohal ainult Jumalat tänada selle eest, mis Ta on teinud ja tegemas on. Tänan Teda nende inimeste eest, kelle Ta mu teele on pannud, et ma võiks näha oma tõelist loomust, haavu ja hirme, mida ainult Tema saab muuta ja ravida.

 

Aitäh sulle kallis Taevane Isa, et Sa mind nii väga armastad, et sa hoolitsed mu eest  ja puhastad ning valmistad mind igavese elu jaoks!!

 

Aitäh, teile mu kallid sõbrad, kes te olete viimasel paaril kuul mu ümber olnud ja pole mulle mu suure ego tõttu selga keeranud!