Hetkel on mingi segaduse aeg minu elus. Kõik on kuidagi nii keeruline. Minus on nii vastakad tunded, et ei oska isegi enam midagi mõelda. Tahaks lihtsalt minema joosta.
Mul on nüüd kodugrupp, mille üks juhtidest ma olen. No vähemalt peaks olema tegu kahe juhiga, kuid jh reaalsus on vist veits teine. See tekitabki minus vaatakaid tundeid. Arvad, et oled asjad selgeks rääkinud, kuid selgub, et vist ikka ei ole. See omakorda paneb mõtlema, et äkki on asi lihtsalt minus. Kuna olen perfektsionist, siis on raske leppida sellega, et vahel tuleb ka feile ette. Kuid kuna tegu on asjaga, mille kohta olen saanud Jumala juhatuse, siis on raske lasta sel niisama olla, sest tahan teha oma parima. Vb tõesti on ajastus vale. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud, et oleksm pidanud teisiti alustama ja teiste inimestega (vähemalt osade puhul tekib selline küsimus).
Kuid sellest on tulnud ka rõõmu, mis on südantsoojendav. Eilne kodugrupp oli hästi tore. Kuigi meid oli aint kolm - mina, Aire ja Maiu. Maiu võttis meid imearmsalt vastu. Nad olid ikka tõeliselt selleks valmistunud. Katsid meile imelise laua. Saime näha ja katsuda ka nende pere reliikviat, milleks oli üle saja aasta vanune suur gooti kirjas Piibel, mida oldi põlvest-põlve edasi antud. Saime ka palvetada. Maiu vend Taavi palvetas ka meiega. See oli niiiii nunnu, kuidas ta tegi oma lihtsa lapse palve, mida neile pühapäevakoolis õpetatakase.
Vahel igatsen isegi seda lapsemeelsust ning lapselikku usaldust oma Taevase Isa vastu. Tean, et usaldusega seotud küsimused on hetkel minu elus suure küsimärgi all. Ma ei suuda Jumalat mingites asjades usaldada ja see teeb kokkuvõttes mulle endale haiget.
viimasel ajal on ka minus suur igatsus abielluda ja saada lapsi. Vahel on see nii suur, et tunnen ennast süüdi, kuna neid asju igatsen. Samas tean, et see peaks olema igati normaalne neid igatseda, sest Jumal on pannud meid siia maailma nii, et me ei peaks olema üksi. Ta on igale inimesele valmistanud ka kohase abi, kellega koos elust läbi minna. Minagi igatsen, et ma võiks leida selle inimese, kellele ma saaks see kohane abi olla ja, kes mulle see olla saaks. Tahan teada, mis tunne see on kui sind vastu armastatakse. Minu elus on liiga palju olnud selliseid kogemusi, kus minu poolsetele tunnetele pole vastatud. Nii on see ka praegu. Mulle meeldib keegi, kelle suhtes ma ei taha üldse, et ta mulle meeldiks. Ta pole absoluutselt selline inimene, kellega tahaks koos olla. Hoolimata sellest, et ta mulle meeldib. Samas tahaks ka. See olukord on veel hullem sellest, kui keegi lihtsalt meeldib ja see inimene sulle meeldiv on.
Kõige selle keskel tahaks juba Jeesuse juurde, kus pole enam ühtki pisarat, raskust ega muret. Tahaka Temaga koos olla, kes mind nii väga armastab ja minust lõpmatult palju hoolib.Igatsen Tema rahulikku ja ülestõstvat ligiolu, kus kõik siinne kaob ja saab lihtsalt olla. Tahaks lihtsalt mingiks ajaks minna kuhugi eemale hetke keskkonnast ja osadest inimestest, et saaks kõik taas selgeks ja saaks ennast taas täis laadida. Tunnen puudust ka sellise tõeliselt sügava ülistuse järele. Seda pole see aasta isegi noortekatelt eriti saanud. Teenistuste ajal kui on olnud hea ülistus, olen olnud kas ppk-s või muid kohustusi täitnud.
Tahan olla rõõmus, kuid mingi tühjus on hoopis. Lisaks kurbus ja pettumus. Nii keeruline on seda isegi teistele seletada, sest tihti ei suuda seda, mis minus toimub piisavalt hästi seletada, et teised võiksid aru saada ja mõista.
