Mis on näha vs. reaalsus

Viimasel ajal on olnud mu südamel üks kindel teema. Seda seoses sellega, et ka minu elus on hetkel suht keeruline periood. Nimelt on mul tekkinud küsimus, et miks me elame nii nagu me elame. Seda just selles võtmes, et miks me näitame välja üht kui tegelikkus on hoopis muu? Seda eriti kristlastega suheldes. Mõtlen sellele, et me peaks kandma üksteise koormaid. Miks me siis nii kangesti neid tahame endale hoida? Isegi kui loeme, et me heidaks oma mure Kristusele, ei taha me seda tegelikult teha.

Kas põhjus on selles, et kuna me kõik nii kiivalt hoiame tegelikkust nö. vaka all, siis teevadki kõik kirikus või kusagil mujal ilusa näo ja ütleme, et kõik läheb hästi. Kuid kas tegelikult on ikka nii. Või on põhjuseks ee, et me kardame, mida teised arvavad? Kogen ise seda, et kui mõtlen sellele, milline ma olen ja, mida teen, siis tekib süütunne, et ma ei vasta kellegi ootustele. Kuidas saan ma ikka selline olla ja samu vigu teha? Ma peaks olema see, teine ja kolmas...pean olema tugev kristlane, pean olema alati hea tujus, pean olema hästi püha....pean, pean, pean. Kuid kas see peaks nii olema? See, et peab, pole ju mingi põhjus. Või on? 

Miksme tahame näida sellised nagu me tegelikult pole? Mina tunnen vähem alt nii. Liikudes erinevates seltskondades kogen, et ma ei saa olla selline nagu olen. Ma ei saa näidata välja, et olen tegelikult nõrk ja vajan nii väga Jumalalt jõudu, et hakkama saada. Vahel tekib ahastus ja tahe mitte kusagile minna, sest ma pean siis hakkama teesklema, et kõik on korras kui see seda tegelikult pole. 

Siit tekib uus küsimus - kas sellise käitumisega oleme eeskujuks noortele kristlastela ja inimestele, kes on maailmas? Muidugi on asju, millest ei saa usus nooremate ja maailmas olevate inimestega rääkida. Kuid kas me peame alati tegema nägu, et me oleme nüüd üliinimesed? Kas ja, kuidas see näitab, et me peaksime Jumalast sõltuma? Kas me ise tahame üldse Temast sõltuda? Tunnistan, et on hetki, kui ma ei taha seda. Varsti saab aga selgeks, et Jumalast sõltumata võiks samahästi kui surnud olla.  ee võib kõlada brutaalselt, kuid nii see on. 

Kui me ei julge olla inimete ees ausad siis kuidas julgeme seda teha Jumala ees, kes on püha ja õiglane; Jumala ees, kes vihkab valetamist? 

Miks arvatakse, et oma tundeid ei tohi Jumalae väljendada? Või, et tohib ainult positiivseid? Olin ise ka kunagi sellisel arvamusel, et mitte mingi hinna eest ei tohi öelda Jumalale, et ma olen pettunud või pahane. Mingi aeg hakkas aga Jumal seda muutma. Mul ei jäänud lihtsalt enam muud üle, sest kus mujal oleks ma neist tunnetest vabanenud kui mitte Jumala ees. Olen avastanud, et see on nii hea ja vabastav minna kõigi oma tunnetega Jumala ette, sest Tema teab, mida nendega peale hakata. Tema on ju mind loonud ja teab, kuidas ma toimin. Ta tahab mind muuta oma poja Jeesuse sarnaseks. Kuidas Ta seda teha saaks, kui ma ei ole nõu kõike Talle üle andma? Kaasaarvatud oma tundeid.