Elas kord....

üks tüdruk, kellel oli palju unistusi. Kodus olles jalutas ta tihi kas metsas või oma armsa järve ääres. Niimoodi üksi jalutades rändasid ta mõtted tihti sellel, mille elu kord olema saab. Vahel ta mõtles, kas need unistused võivad tõeks saada. Oli ta ju kuulnud palju lugusid printsessidest, vaestest kerjustest ja kellest iganes veel. Need jutud panid ta lootma, et et ehk juhtub tema unistustegagi nii, et need kord täituvad. 

Aastad läksid, tüdruk sirgus, kuid unistused jäid. Ikka oli tema südames lootus - ehk kunagi. Kuid ta teadis väga hästi, et muinasjutud on muinasjutud ja tõelise eluga on neil vähe seost. Olid ju tema unistused palju praktilisemad, kuigi veidi roosamannavahulised nagu tüdrukutel ikka. 

Ta ei oodanud elult printsi valgel hobusel, sest see tegelane eksisteeris vaid muinasjuttudes. Liiatigi oli ta oma elus näinud kui karm elu selles osas olla võib. Tema unistustes oli mees, kellega ta saab kord abielluda ning luua oma pere; mees, kes armastab Jumalat ning teenib Teda kõigega, mis tal on; mees, kellele ta saab olla see abi, kelleks Jumal ta lõi. See tüdruk teadlik, et ta ei saa endale veatut meest, kuid temas oli veendumus, et need, keda Jumal on kokku pannud, saavad igas olukorras hakkama, olenemata oma vigadest ja puudustest. Abielu oli tema jaoks midagi, mis oli püha ja Jumala suur kink. Jumal oli talle selle kohta midagi nii sügavat ilmutanud, et ta ei osanud seda sõnadesse pannagi. Lisaks oli ta Piiblist lugenud, et abielu on justkui tähendamissõna selle kohta, milline on Kristuse ja koguduse vaheline suhe. 

Ta unistas perest, kus on palju lapsi. Oli ta mitmeid kordi mõelnud, et tahaks väga oma lastele võtta enda perre ka neid, kellel pole oma vanemaid või, keda vanemad ei taha.

Kõik see suur pere elaks ilusas ja hubases maamajas, keset imelist loodust ning, millel oleks suur plats muruga. Maamajast oli ta alati unistanud, kuna ka ta ise oli maal kasvanud. Lisaks aitas seda unistust elus hoida ka tema suur armastus murutraktorite vastu. Ta armastas meeletult muru niita. Vahel mõtles ta sellest mitmeid tunde ning ootas suure ärevusega päeva kui ta oma vanemate kodus sai muru niita. Sel majal pidi kindlasti olema veranda, kus saaks hommikuti enne päevaste askeldustega alustamist kohvi juua. 

Tüdruk tahtis nii mitmetel kordadel neisse unistustesse jääda, sest nii näis lihtsam ja valutum. Elu reaalsus ei lasknud tal seda aga kaua teha. Tuli u elu edasi elada. Vahel ta vihkas neid unistusi, sest need tegid talle ka haiget. Ta ei mõistnud, miks mingid igatsused tema südames on. Jumala plaan selle kohta jäi talle ka arusaamatuks. 

Nüüd on väikeset tüdrukust sirgunud naine, kuid need unistused on ikka veel tema südames, kuigi need on maetud sügavale-sügavale südamepõhja, kuhu tal väga valus vaadata on.  Ta teab, et Jumal on ainus kes teab, mida elu toob. Juhtub, et vahel muutub ta endiselt kurvaks kui ta oma südamepõhja vaatab. Kuid seal elab veel ka see lootus, mis oli seal juba siis kui ta noor tüdruk oli - ehk kord see juhtub.