Mis on näha vs. reaalsus

Viimasel ajal on olnud mu südamel üks kindel teema. Seda seoses sellega, et ka minu elus on hetkel suht keeruline periood. Nimelt on mul tekkinud küsimus, et miks me elame nii nagu me elame. Seda just selles võtmes, et miks me näitame välja üht kui tegelikkus on hoopis muu? Seda eriti kristlastega suheldes. Mõtlen sellele, et me peaks kandma üksteise koormaid. Miks me siis nii kangesti neid tahame endale hoida? Isegi kui loeme, et me heidaks oma mure Kristusele, ei taha me seda tegelikult teha.

Kas põhjus on selles, et kuna me kõik nii kiivalt hoiame tegelikkust nö. vaka all, siis teevadki kõik kirikus või kusagil mujal ilusa näo ja ütleme, et kõik läheb hästi. Kuid kas tegelikult on ikka nii. Või on põhjuseks ee, et me kardame, mida teised arvavad? Kogen ise seda, et kui mõtlen sellele, milline ma olen ja, mida teen, siis tekib süütunne, et ma ei vasta kellegi ootustele. Kuidas saan ma ikka selline olla ja samu vigu teha? Ma peaks olema see, teine ja kolmas...pean olema tugev kristlane, pean olema alati hea tujus, pean olema hästi püha....pean, pean, pean. Kuid kas see peaks nii olema? See, et peab, pole ju mingi põhjus. Või on? 

Miksme tahame näida sellised nagu me tegelikult pole? Mina tunnen vähem alt nii. Liikudes erinevates seltskondades kogen, et ma ei saa olla selline nagu olen. Ma ei saa näidata välja, et olen tegelikult nõrk ja vajan nii väga Jumalalt jõudu, et hakkama saada. Vahel tekib ahastus ja tahe mitte kusagile minna, sest ma pean siis hakkama teesklema, et kõik on korras kui see seda tegelikult pole. 

Siit tekib uus küsimus - kas sellise käitumisega oleme eeskujuks noortele kristlastela ja inimestele, kes on maailmas? Muidugi on asju, millest ei saa usus nooremate ja maailmas olevate inimestega rääkida. Kuid kas me peame alati tegema nägu, et me oleme nüüd üliinimesed? Kas ja, kuidas see näitab, et me peaksime Jumalast sõltuma? Kas me ise tahame üldse Temast sõltuda? Tunnistan, et on hetki, kui ma ei taha seda. Varsti saab aga selgeks, et Jumalast sõltumata võiks samahästi kui surnud olla.  ee võib kõlada brutaalselt, kuid nii see on. 

Kui me ei julge olla inimete ees ausad siis kuidas julgeme seda teha Jumala ees, kes on püha ja õiglane; Jumala ees, kes vihkab valetamist? 

Miks arvatakse, et oma tundeid ei tohi Jumalae väljendada? Või, et tohib ainult positiivseid? Olin ise ka kunagi sellisel arvamusel, et mitte mingi hinna eest ei tohi öelda Jumalale, et ma olen pettunud või pahane. Mingi aeg hakkas aga Jumal seda muutma. Mul ei jäänud lihtsalt enam muud üle, sest kus mujal oleks ma neist tunnetest vabanenud kui mitte Jumala ees. Olen avastanud, et see on nii hea ja vabastav minna kõigi oma tunnetega Jumala ette, sest Tema teab, mida nendega peale hakata. Tema on ju mind loonud ja teab, kuidas ma toimin. Ta tahab mind muuta oma poja Jeesuse sarnaseks. Kuidas Ta seda teha saaks, kui ma ei ole nõu kõike Talle üle andma? Kaasaarvatud oma tundeid.

Väikesed imed iga päev

Kas sa märkad iga päev neid väikeseid imesid, mida Jumal su päeva pikib? Kas oled kaotanud võime neid asju märgata? Millal sa viimati kogesid seda, kuidas Jumal justkui täitis su soovi nii, et sa ei palvetanud, et see sünniks? 

Ise olen kogenud Viljandis olles palju selliseid hetki. Usun, et see on suur Jumala arm. Näha, milline ma olen ja ometi kogeda seda imelist suurt armu nende pisikeste kingituste näol. Vahel tunnen end tõesti nagu väike laps, keda isa külvab armastuse ja andestusega üle. Tehes midagi valesti kogeb see lapsesüda midagi, mis talle väga haiget teeb. Kogeb seda, kuidas ta on teinud haiget oma armsale isale.Seeisa on Taevane Isa, kes armastab igat oma last. See on Teavane Isa, kes saatis oma poja Jeesuse Kristuse siia maailma, et Ta kannaks meie kõikide patud, etmeil oleks taas võimalik luua see isa-lapse suhe.

Minu jaoks on see igapäevane ime, et ma võin kogeda oma Taevase Isa armastust ja andestust. Mitmes olukorras olen näinud, kuidas ma mõtlen mingile asjale ja mingi aeg hiljem see juhtub. Samas on ka suuremate asjadega see, et lähen Isa juurde ja palun Talt midagi tegemata pikka palvet. Järgmisel hetkel näen sellele vastust või lahendust. 

See paneb mind ikka ja jälle imestama, sest tean, et Jumal armastab mind, aga raske on seda vahel reaalselt uskuda. 

Kuid Jumal on palju suurem kui me suudame mõista oma inimliku mõistusega. Piibliski on kirjas see " Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. " (Js 55:8). 

Samas on Psalmis 23 öeldud, et Issand on mu karjane ja mul pole millesti puudud. See koht on mind juba pikemat aega kummitanud ja mu mõtteisse ikka ja jälle tagasi tulnud. Kui ma oma elu vaatan siis on see tõesti tõsi. Mul on ju olemas kõik vajalik ja mul pole millestki puudud. Kui ma hakkaks rikkust ja luksust taga ajama siis ehk küll. Kas ma peaks siis muretsema,et mis saab või hoopis uskuma, et mul pole millestki puudust?

Mis on veel need väikesed imed?

Mitmel korral tööl olles on megalt sadama hakkanud, aga kui ma pean koju minema siis on suht koguaeg sadu järele jäänud.

See, kui ma näen seda kui ilus kõik on.

See, et olen saanud vahendeid, et Tartu sõita ja Eeroga aega veeta.

Mingites olukordades olen olnud ahastuses ja ei ole teadnud, mis toimub. Siis olen kuulnud mingit lugu või näinud mingit kirjakohta. 

Kui mu sõbrad teevad mulle muffineid ja kirjakohtadega sedeleid sel puhul, et mul saab aasta Viljandis oldud.

Selliseid asju on juhtunud palju ja seepärast ei tule need ka alati meelde. Olen Jumalale alati tänulik olnud nende väikeste imede eest, sest Jumal ei teegi alati midagi suurt, vaid proovib meid väikeste asjadega. Kuidas saab Ta meile midagi suurt anda kui me väikeste asjade eestki tänulikud pole?

Enne jaani....

Suvi on selline huvitav aeg, kus saab igast huvitavat teha. Kuigi ka suvel tuleb mul tööl olla, on võimalik ikka midagi spontaanset teha. 

Tahtsin kangesti Tartu sõita. Jumal andis selleks ka vahendid. Nii ma siis neljapäeva õhtul  sõitsin. Reedel tuli mõte minna Eero ema juurde, kes Jõhvis elab. Kuid, ei teadnud, kas saab. Õhtul saime teada, et saaks ikka minna. Sõitsime siis suht öösel sinna. 

Minul oli juba mitu korda tahtmine sinnakanti minna, sest seal on meri ju nii lähedal. Muidugi ka palju muud põnevat. Nii saigi terve laupäev ringi sõidetud ja erinevaid ilusaid kohti külastatud. Nii hea oli lõpuks reaalselt näha, milline on Narva kindlus ja see kuulus sild Venemaale. Enne Narvat käisime Kuremäe kloostris. Ma polnud seal kaua käinud ja nüüd sai seal pikemalt jalutada. Peale Narvas käimist läksime Narva-Jõesuus mere äärde. Vesi oli ikka külm, mis külm. Mina pole ju merega harjunud. Kogu elu elanud ju järve ääres. Kuigi kui me õdedega väikesed, sai kogu aeg juba mai alguses ujuma mindud ja vesi polnud kunagi külm. 

Õhtul sai veel Jõhvi lähedall ühel pisikese küla jaanitulel käidud. 

Igatahes olin ma päeva lõpuks megaväsinud - kui pea padjale sai siis tuli uni nii sekundiga.

Pühapäeval sõitsime Tartu tagasi, sest mina pidin ööseks tööle minema. Nii, et minu jaaniöö sai tööl olles veedetud.

Lisan siis mõned pildid ka:

käes on suvi

Jep, seda ta on! Kuigi hetkel puhub kõle tuul ja hallid pilved rulluvad üle taeva, on meile lõpuks saabunud kauaoodatud suvi.  Sel aastal oli juba tunne, et see talv ei lõppegi iial. Saabusid ju toonekuredki siis kui lumi veel hangedena maas oli. 

Igatahes elasin selle pika ja lumerohke talve kenasti üle. Elu on vahepeal omasoodu edasi läinud. Tänu Jumalale hästi! Tema on hoidnud ja varjanud ning erinevatest olukordadest läbi kandnud.

Päevad on möödunud tööd tehes, meie ägedate noortega suheldes ja vabad hetked oma kalliga skypedes.. 

Täna on mul puhkus lõppemas. Sel ajal sai käidus nii Põlvas, kui ka maal vanemate juures. See oli hea aeg, sest sain nii oma õelaste kui ka  Eeroga  pikemalt koos olla. Olen Jumalale selle aja eest väga tänulik. Nii mõnus oli linnast ära saada ja lihtsalt olla. 

Elu rõõmud ja mured

Tervitus teile, kes te mu blogi loete! 

Osad on kindlasti pikalt oodanud, millal ma midagi jälle kirja panen. Olen ise ka juba mitu korda mõelnud,et peaks siia midagi kirjutama, sest vahepeal on nii mõndagi juhtunud.

Panen kirja siis mõned olulisemad sündmused:

• Jõulud meie imearmsate noortega - meil oli plaanitud jõulude tähistamiseks selline pidulik noortekas, kus on head jõulutoidud ja pidulik riietus. Kaunistasime ka ühe ruumi meie uues kirikus ilusasti ära. Meil oli isegi väike kuuseke. See oli väga mõnus aeg koos sõpradega. Nautisime üksteise seltskonda ja head toitu.
• Minu käik Põlvasse - sain näha oma uut väikest õelast, kelle sünd oli suureks üllatuseks. Siis oli ta juba kahenädalane. Ta oli nii armas, et ma istusin lihtsalt ja vaatasin, kuidas ta magas. See tunne oli nii kirjeldamatu, et ei saa sõnadesse panna. 
• Minu käik maale vanemate juurde. - hea oli üle tüki aja maal olla. Samal ajal oli ka mul palju mida selgeks mõelda ja Jumalalt  juhatust küsida. Seal oli hea  ja rahulik. Samas oli see raske, sest ma ei tahtnud selle teemaga tegeleda. Jumalale tänu, et see on nüüd lahenenud, mis mulle siis muret tekitas.
• Aastavahetus meie taaskord ägedate noortega - taaskord üks hea võimalus olla koos s'pradega ja nautida head toitu ja veel paremat seltskonda. Mina olin aasta viimasel päeval tööl jõudsin just aastavahetuse teenistuse alguses töölt. eale teenistust läksime Carla juurde, kus tema ema oli meile imehead toitu valmistanud. Olime seal mõned tunnid. Siis liikusime minu juurde, kus mängisime ja vatasime aastavahetuse ilutulestikku, mis oli suht võimas. Mingi aeg liikusime osadega kesklinna poole, sest ma pidin tööle minema 1. jaanuaril ja otsustasin Riina juures need mõned tunnid magada, mis olid jäänud magamseks. 
• Kolgata noorte talvelaager - toimus jaanuari alguses. Sain selleks ajaks endale uhkuse nii, et sinna minekuga ei tekkinud probleeme. See on taaskord imeline näide Jumala juhatusest. Mul sai just pool aastat täis. Varem polnud mul õigust puhkust saada. Laagris oli hästi tore. Mul oli seekord ka vastutav roll. Olin grupijuht. pidin juhatama grupiaegu ja juhtima tiimi mängudes ja ka omavahelist suhtlust edendama. Algul oli raske, sest ma pole selline juhtija tüüp. Lõpuks sujus kõik hästi. Võitsime oma tiimiga isegi kaks võistlust. Esimene oli see, kus pidime oma tiimi nimelooma tegema. Meie tiimi nimi oli Kotkad ja mind tehti WC-paberi abil kotkaks. Teine võit tuli lühinäidendi eest, mis meie tiim tegi. 
• Reis Rootsi - käisime seal neljakesi. Mina, Riina, Annika ja Jaanus. See oli huvitav kogemus, sest mina polnud varem Rootsis käinud. 
• Erinevad koosolekud ja olengud seoses noortetöö ja lastetööga Viljandis - ea iganädalaselt on olnud aktiivid, kus oleme arutanu, mida noortekatel teha. Nüüd on meil noortekad igal laupäeval va kord kuus, kus on vaba laupäev. Hiljuti oli ka selline suurem lastetöö koosolek, kus sai natuke mõtteid jagatud, kuidas mingeid asju teha ja, mida lastele ülestõusmispühadel teha. Seoses lastetööga tuli mu ka teha lõpuks ära otsus, mida ma ei tahtnud kaua teha. Teadsin, et Jumal on mulle selle andnud, kuid puiklesin selle vastutuse eest kõrvale. Kuigi ma täpselt ei tea, kuidas see olema saab, kuid usun, et selleski on Jumal minu kõrval. Kui Tema kutsub, siis Ta ka varustab.

Lisaks on minu elus toimunud suur muutus, mis lõi kõik minu enda plaanid segamini. Usun, et paljud teist on FB vahendusel sellest teada saanud. Igatahes see muutus on see, et mul on nüüd oma noormees. See tuli mullegi suure üllatusena, sest ma poleks seda iial osanud sel viisil oodata. Asjad toimusid väga kiiresti. Uskumatu on ka see, kuidas Jumal on kinnitanud ka selle suhte õigsust Tema ees. Samas on mul vahel väga raske, sest see toob esile mingid hirmud ja juhtumised minevikust. Kuid tean, et koos Jumalaga saavad need korda. Pean Teda lihtsalt usaldama. 

See on siis lühidalt see, mis minu elus neil vahepealsetel kuudel toimunud on. Kui on küsimusi võib alati kirjutada või helistada.

Olge väga hoitud ja õnnistatud! 

Jumal armastab teid väga!

:)

Elas kord....

üks tüdruk, kellel oli palju unistusi. Kodus olles jalutas ta tihi kas metsas või oma armsa järve ääres. Niimoodi üksi jalutades rändasid ta mõtted tihti sellel, mille elu kord olema saab. Vahel ta mõtles, kas need unistused võivad tõeks saada. Oli ta ju kuulnud palju lugusid printsessidest, vaestest kerjustest ja kellest iganes veel. Need jutud panid ta lootma, et et ehk juhtub tema unistustegagi nii, et need kord täituvad. 

Aastad läksid, tüdruk sirgus, kuid unistused jäid. Ikka oli tema südames lootus - ehk kunagi. Kuid ta teadis väga hästi, et muinasjutud on muinasjutud ja tõelise eluga on neil vähe seost. Olid ju tema unistused palju praktilisemad, kuigi veidi roosamannavahulised nagu tüdrukutel ikka. 

Ta ei oodanud elult printsi valgel hobusel, sest see tegelane eksisteeris vaid muinasjuttudes. Liiatigi oli ta oma elus näinud kui karm elu selles osas olla võib. Tema unistustes oli mees, kellega ta saab kord abielluda ning luua oma pere; mees, kes armastab Jumalat ning teenib Teda kõigega, mis tal on; mees, kellele ta saab olla see abi, kelleks Jumal ta lõi. See tüdruk teadlik, et ta ei saa endale veatut meest, kuid temas oli veendumus, et need, keda Jumal on kokku pannud, saavad igas olukorras hakkama, olenemata oma vigadest ja puudustest. Abielu oli tema jaoks midagi, mis oli püha ja Jumala suur kink. Jumal oli talle selle kohta midagi nii sügavat ilmutanud, et ta ei osanud seda sõnadesse pannagi. Lisaks oli ta Piiblist lugenud, et abielu on justkui tähendamissõna selle kohta, milline on Kristuse ja koguduse vaheline suhe. 

Ta unistas perest, kus on palju lapsi. Oli ta mitmeid kordi mõelnud, et tahaks väga oma lastele võtta enda perre ka neid, kellel pole oma vanemaid või, keda vanemad ei taha.

Kõik see suur pere elaks ilusas ja hubases maamajas, keset imelist loodust ning, millel oleks suur plats muruga. Maamajast oli ta alati unistanud, kuna ka ta ise oli maal kasvanud. Lisaks aitas seda unistust elus hoida ka tema suur armastus murutraktorite vastu. Ta armastas meeletult muru niita. Vahel mõtles ta sellest mitmeid tunde ning ootas suure ärevusega päeva kui ta oma vanemate kodus sai muru niita. Sel majal pidi kindlasti olema veranda, kus saaks hommikuti enne päevaste askeldustega alustamist kohvi juua. 

Tüdruk tahtis nii mitmetel kordadel neisse unistustesse jääda, sest nii näis lihtsam ja valutum. Elu reaalsus ei lasknud tal seda aga kaua teha. Tuli u elu edasi elada. Vahel ta vihkas neid unistusi, sest need tegid talle ka haiget. Ta ei mõistnud, miks mingid igatsused tema südames on. Jumala plaan selle kohta jäi talle ka arusaamatuks. 

Nüüd on väikeset tüdrukust sirgunud naine, kuid need unistused on ikka veel tema südames, kuigi need on maetud sügavale-sügavale südamepõhja, kuhu tal väga valus vaadata on.  Ta teab, et Jumal on ainus kes teab, mida elu toob. Juhtub, et vahel muutub ta endiselt kurvaks kui ta oma südamepõhja vaatab. Kuid seal elab veel ka see lootus, mis oli seal juba siis kui ta noor tüdruk oli - ehk kord see juhtub.

Jumala armastus

Jeremija 31:3 Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga. 

Selles kirjakohas ilmutas Jumal oma armastuse suurust oma rahva vastu prohvet Jeremijale. Jumal ütleb, et Ta on neid armastanud igavese armastusega. See armastus ei saa iial otsa. Nii armastab Jumal igat oma last ka tänapäeval. Jumal ilmutab oma igavest armastus ka meile. Meie osaks on see ainult ära tunda, kuidas ja mille kaudu Ta seda meile avaldab. Tema armastus on midagi nii suurt, et seda on inimliult raske mõista. Ta otsustas anda oma Poja, et meil võiks olla igavene elu (Jh 3:16). Jeesus otsustas loobuda oma taevasest olust ja tulla siia maa peale ning saama meie sarnaseks ja ohverdama oma elu siin, taludes tohutuid pinu ja pilget ning naeru (Fl 2:5-8). Tema armastusest ei suuda meid lahutada keegi ega miski (Rm 8:31.39).

Kuidas mina olen kogenud seda suurt ja imelist armastust?

1. Nähes seda, millise imelise maailma on loonud Jumal, et siin elades võiks nautida seda elu, mille Ta on mulle andud.

2. Läbi oma Sõna ehk siis Piibli kaudu.

3. Kogedes seda, kuidas Jumal mind justkui kallistaks.

4. Läbi teiste inimeste..

Üks erilisemaid kogemusi oli alles hiljuti.

Too päev oli minu jaoks väga raske, kuna olin rängalt patustanud. Tundsin end väga halvasti - kõik tundus mõttetu ja ma ei näinud endal enam mingit väärtust. Lisaks kogesin, kuidas olin selle teoga Jeesusele haiget teinud. Nii valus oli seda kogeda, sest olin ju haiget teinud kellelegi, kellest väga hoolin, mitte mingile suvalisele tüübile.  Suutsin end nii palju  koguda, et saatsin mõnele sõbrale sõnumi, et nad palvetaks mu eest. Hiljem tahtsi neist üks minuga kokku saada ja mulle midagi anda. Selleks osutus üks armas mänguasi, milles nägin Jumala kõnetust selle kohta, et Ta on ikka minuga ja armastab mind endiselt. Nüüd vaadates tuleb mulle meelde see eriline hetk, kus sain selle sõnumi Jumalalt.  Kuigi Tema armastuse suurust on raske mõista tean, et see on nii. Pean vaid uskuma.

Igaüks meist kogeb Jumala armastaust erinevalt. Mina ei saa öelda, et ainult nii saab seda kogeda nagu mina olen kogenud. 
Palun, et sa mõtleksid sellele, kuidas sa oled Jumala armstust kogenud. Usun, et Ta on seda teinud.

Sirvides meie armast pruuni vaimulike laulude laulikut, leidsin ühe mõtlemapaneva laulu. See kõneleb minu arvates hästi sellest, milline on Jumala armastus.
Selle pealkiri on "Armastus iial ei väsi"
Selles on järgnevad sõnad: Armastus iial ei väsi, nõrkeja temalt saab toe. Ikka tal avatud käsi, ikka tal sõna on soe. Anda ja jagada ihkab, ennast ta säästa ei saa. Armastus pattu küll vihkab, patust ent armastab ta. Armastus sinna toob taeva, kuhu saab asuda ta. Vähendab valu ja vaeva. kauniks teeb valudemaa. Kui keegi südame suleb, armastus võtmeks siis on. Kuhu ta iganes tuleb, seal voogab küllus ja õnn. Andeks ta anda kõik suudab, vaenu ta kanda ei saa. Põlguse sõpruseks muudab, vaenlastki õnnistab ta. Armastus südameid liidab, temas on vennalik meel. Ükspäinis Jumalat kiidab, enesest vaikib ta keel. 

Ole väga õnnistatud!
Tea, et Jumal armastab sind ja tahab sule parimat!