ppk

See, et ma olen nüüd pea poolteist aastat pühapäevakooliõpetaja, on tõeline Jumala juhtimikne. Selle kaudu olen saanud palju kasulikke kogemusi tulevaks eluks õpetajana. Lisaks on lastega töötamine nii innustav ja rahuldust pakkuv. Vhel on küll ka raske, kuid sellest on õneks Jumala abiga üle saadud. Olen täiesti kindel, et Jumal on lasknud mul sellel positsioonil teatud eesmärgiga olla. See, et ma üldse selle koha pakkumise sain, oli juba suur asi. Ma polnud sellele varem isegi mõelnud. Samas tuli see siis kui inu elus oli raske periood. Olin segaduses, ega tundnud end kuhugi kuuluvad. Ja siis see tuli.
Sel pühapäeval tegime lastega vilditud seepe. Neile meeldis see tohutult. Sai ju vees sulistada ja midagi (seepi) mätserdada. Kui olime seebid valmis saanud, siis oli meil veel aega ja kuna ma polnud eksta tundi ettevalmistanud, siis otsustasid Mia-Karo ja Laura õpetajateks hakkata. See oli omaette kogemus. Usun, et neist võivad tulevikus veel toredad ppk-õpetajad saada. Nad läksid isegi Daire juurde ja ütlesid, et tahavad ppk-õpetajateks hakkata. Iseesest on see ju imeline, et juba nääd on neis see soov. Kas see ka tulevikus nii on näitab ainult aeg.

Rahu

Minu süda on rahulik. Pole tükk aega nii rahulik olnud. Viimasel ajal olen saanud seoses mitme asjaga südamesse rahu ja kindluse.
Esimeseks asjaks on rahu seoses minu tulevase abikaasaga. Oli periood, kus ma tahtsin meeletult abielluda. Tundsin, et olen selleks valmis. Ainus mis veel puudus oli mees, kellega abielluda. Vahepeal on aastad möödunud ja minu sees on rahu, et küll see aeg tuleb kui ma mehele saan. Ma ei muretse sellepärasr enam. Samas tunnen nüüd ka, et see on tohutu ohverdus ja vastutus. Olen mõelnud, et oma elugagi on hetkel raske hakkama saada. Kuidas siis veel suhte ja abieluga hakkama saada. Nähes tänapäeva mehi siis tekib tahestahtmata tunne et, kus need nomaalsed mehed on. Kirikus pole ka mehi nö. "jalaga segada". Kuid tänu Jumalale olen kindel, et millalgi olen ma valmis ja siis on ka Jumalal mulle see normaalne ja mulle sobiv mees olemas. Samas olen ma tohutult õnnelik, et tean, et kirikust saan ma endale normaalse mehe - kes ei joo, ei suitseta, kes ei aele teiste naisetega ega midagi muud sellist.
Teine rahu puudutab minu magistritööd. Kuigi inimlikult võttes on mul selle valmis saamiseks aega selle aasta 29. maini ehk siis kuu ja natuke peale. See nõuab meeletult tööd, et hea töö selle lühikese ajaga valmis saada. Kuid minus on imelik rahulikkus. Ma ei paanitse, et mis saab kui ei saa selleks ajaks valmis. Lihtsalt teen nii palju kui saan. Kui sellest ei piisa siis pole midagi teha. Jumal ei saa seda ju minu eest füüsiliselt valmis teha. Et tähtaja hommikul seisab minu laual minu kallis ja armas töökene kõitmiseks valmis.
See on tõeliselt imelik, et Jumala rahu on nii müstiline vahel. Neile, kes seda rahu pole kogenud, on nii raske seda seletada. Kuidas sa saad mitte muretseda? Kuidas saad nii kindel olla? Minu lootus on lihtsalt Jumalal. Tean, et Talle pole miski võimatu.

üksi

Kirjutan siia, kuna pole kedagi kellega oma hetkeolukorda jagada. Istun üksi oma toas. Kedagi pole. Sirgi ja Kristi on oma kodudes. Nii vaikne on. See on muutumas üha tavalisemaks, et olen üksi kodus. Olen eluaeg olnud selline kodune. Sel ajal kui teised inimesed on oma läjedaste või sõpradega tegemas midagi, siis mina olen kodus. Mind pole kunagi eriti kuhugi kutsutud.
Ma pole kunagi kellelegi rääkinud, kui üksi ma tegelikult olen. Minu ümber on küll inimesed, kuid nad on lihtsalt seal. Mul nagu poleks nendega mingit sidet. Ma räägin nendega ja sellega asi ka piirdub. Mul pole kunagi olnud sellist lähedast inimest , kellega võiks koos kõike teha ja kellega saaks oma elu raskeid hetki jagada. Ma olen endalt ja Jumalalt miljoneid kordi küsinud, et mis ml viga on või mida ma valesti teen, et mu elu selline on. Mis selle taga on. Ma tean, et Jumal on alati minuga neil rasketel hetkedel lonud. Kuid, inimlikilt olen alati üksi olnud. Nähes kõrvalt, kuidas teised inimesed on omavahel nii lähedased, kisub minu süda valust kokku. Taha ka seda tunda. Seda eriti kui olen kristlikus seltskonnas, milles ma nüüd liigun. Nähes kogu seda armastust mu süda lausa karjub valust.
Küige hullem on see, et selle kaudu saab vaenlane mind nii kergesti rünnata. Olen teinud paljusid asju selle ajel, et minu sees on kohutav tühjus. Isegi Jumala armastus oleks siis justkui kadunud.
Kas ma tõesti olen sõprusest valesti aru saanud? Kas ma ootan liida palju? Mida ma vaesti teen? Küsimusi on minu sees rohkem kui vastuseid. Samas teen ma teiste ees koguaeg head nägu, et kõik on korras. Kuid tegelikult pole. Ainult Jumal ja mina teame, mis minu sees tegelikult toimub. Võibolla tõesti olen ma jätnus teistele mulje, et mul on mingi hea ja suur oma elu. Ei ole. Minu elu piirdub hetkel sellega, et istun tavaliselt arvuti taga ja vahel käin ka mõnel üritusel. Ma olen alati mõelnud, et ma ei hakka teiste inineste eudesse ronima. Mul pole ju mõtet püüda end kuhugi sisse sokutada, et äkki läheb õnneks.
Neis üksinduse olukordades olen tihti Jumalat süüdistanud ja küsinud, et miks ometi. Mul on Tema ees kohutavalt häbi, et ma pean alati Talle kurtma oma hingehäda. Samas ma tean, et Ta mõistab mind ja ei hülga mind ega aja mind enda juurest ära. Kuid tahaks ka inimlikku õlga, kelle najal nutta. Kas seda on tõesti palju palutud? Kui on siis ma lepin sellega. Tegelikult olen sügaval sisimas leppinud sellega, et olen elu lõpuni selline üksik. Olen kindel, et Jumalal on sellega mingi plaan, kuid kuna ma ei mõista seda, siis ongi vahel nii raske sellega leppida.
Need, kellel on keegi lähendane, kellele nad võivad iga kell loota, on tõeliselt õnnistatud.

mõttearendus nähtud reklaamist

Käisin täna õele üht asja viimas. Sel ajal kui bussijaama ja seal tagasi kõndisin nägin üht reklaami, mis tekitas minus vastakaid tundeid. Reklaam oli vist mingi pesupoe reklaam. Igatahes oli seal noor naine pesus. Mitte, et pesu kandmises midagi valesti oleks, kuid see reklaam tänavate ääres, pani mind mõtlema. Kas selline reklaam ikka sobib tänavale, kus liiguvad ka väikesed lapsed, mis siis veel meestest rääkida? Mõtlesin, et kui mina mees oleksin, siis ei tahaks küll, et minu naist (ainult pesus veel) mingisugused suvalised jorsid vahiksid.
Vahel on lausa häbi naine olla, kuna tänapäeval müüakse kõiki asju naise kehaga. Imestan, et nt saia reklaamis pole mõnda poolpaljast naist. Siinjuures ei imesta üldse, miks nii paljud noored ei näe suvakatega või oma poisiga magamises enam mingit probleemi, kui kõike ant seksiga müüakse. Meile korrutatakse ju pidevalt, et millegi saamiseks tuleb aint riided seljast ära võtta ja ongi asi käes. Siis veel räägitakse, et nored on hukas. Kuid, kes selles tegelikult süüdi on?? Kas mitte vanem põlvkond ei peaks neile eeskujuks olema? Sama vüiks ka meedia kohta küsida.
Vahel tuleb tõesti jõetus peale. Tunnen, kuidas mind tahetakse kogu aeg panna midagi tegema, mida ma ei taha. Vaenlasele on lausa kandikul ettepandud tööriistad. Nii paljud inimsed endateadmata söödavad hingi hingevaenlasele ette. Tal ei jää muud üle kui need lihtalt vastu võtta. Ja see on KOHUTAV. See paneb hinge see kisendama. Vahel tunnen, et ei jätku jõudu Jumala poole hüüdmiseks, et see olukord meie ühiskonnaks võiks muutuda. Endalgi on vahel raske kõige selle pealesurutavaga võidelda. Seeläbi, et olen ise nii palju kordi Jumala ees porri lendand oma valade tegusega, olen mõsitnud, mida Jeesus minu heaks tegi. Kui Kaisi eile SAS-il rääkkis, siis hakkasin ka ise mõtlema, millest on Jumal mind ülesäratatud Jeesuse kaudu on päästnud. Kuid ma ei saa veel päriselt väita, et minu võitlused onvõideldud. On mitmeid asju, mida ma ikka ja jälle teen. Need asjad ei töö kohe mitter kuidagi Jumalale au. Mul jääb vaid üle tõsta oma hääl Jumala poole ja paluda, et Ta halastaks mu peale ja aitaks edasi minna.
Au ja kiitus Issandale, kes on üks ja ainus, kes meid knagi ei hülga vaid meid nii palavalt armastab.