Elas kord....

üks tüdruk, kellel oli palju unistusi. Kodus olles jalutas ta tihi kas metsas või oma armsa järve ääres. Niimoodi üksi jalutades rändasid ta mõtted tihti sellel, mille elu kord olema saab. Vahel ta mõtles, kas need unistused võivad tõeks saada. Oli ta ju kuulnud palju lugusid printsessidest, vaestest kerjustest ja kellest iganes veel. Need jutud panid ta lootma, et et ehk juhtub tema unistustegagi nii, et need kord täituvad. 

Aastad läksid, tüdruk sirgus, kuid unistused jäid. Ikka oli tema südames lootus - ehk kunagi. Kuid ta teadis väga hästi, et muinasjutud on muinasjutud ja tõelise eluga on neil vähe seost. Olid ju tema unistused palju praktilisemad, kuigi veidi roosamannavahulised nagu tüdrukutel ikka. 

Ta ei oodanud elult printsi valgel hobusel, sest see tegelane eksisteeris vaid muinasjuttudes. Liiatigi oli ta oma elus näinud kui karm elu selles osas olla võib. Tema unistustes oli mees, kellega ta saab kord abielluda ning luua oma pere; mees, kes armastab Jumalat ning teenib Teda kõigega, mis tal on; mees, kellele ta saab olla see abi, kelleks Jumal ta lõi. See tüdruk teadlik, et ta ei saa endale veatut meest, kuid temas oli veendumus, et need, keda Jumal on kokku pannud, saavad igas olukorras hakkama, olenemata oma vigadest ja puudustest. Abielu oli tema jaoks midagi, mis oli püha ja Jumala suur kink. Jumal oli talle selle kohta midagi nii sügavat ilmutanud, et ta ei osanud seda sõnadesse pannagi. Lisaks oli ta Piiblist lugenud, et abielu on justkui tähendamissõna selle kohta, milline on Kristuse ja koguduse vaheline suhe. 

Ta unistas perest, kus on palju lapsi. Oli ta mitmeid kordi mõelnud, et tahaks väga oma lastele võtta enda perre ka neid, kellel pole oma vanemaid või, keda vanemad ei taha.

Kõik see suur pere elaks ilusas ja hubases maamajas, keset imelist loodust ning, millel oleks suur plats muruga. Maamajast oli ta alati unistanud, kuna ka ta ise oli maal kasvanud. Lisaks aitas seda unistust elus hoida ka tema suur armastus murutraktorite vastu. Ta armastas meeletult muru niita. Vahel mõtles ta sellest mitmeid tunde ning ootas suure ärevusega päeva kui ta oma vanemate kodus sai muru niita. Sel majal pidi kindlasti olema veranda, kus saaks hommikuti enne päevaste askeldustega alustamist kohvi juua. 

Tüdruk tahtis nii mitmetel kordadel neisse unistustesse jääda, sest nii näis lihtsam ja valutum. Elu reaalsus ei lasknud tal seda aga kaua teha. Tuli u elu edasi elada. Vahel ta vihkas neid unistusi, sest need tegid talle ka haiget. Ta ei mõistnud, miks mingid igatsused tema südames on. Jumala plaan selle kohta jäi talle ka arusaamatuks. 

Nüüd on väikeset tüdrukust sirgunud naine, kuid need unistused on ikka veel tema südames, kuigi need on maetud sügavale-sügavale südamepõhja, kuhu tal väga valus vaadata on.  Ta teab, et Jumal on ainus kes teab, mida elu toob. Juhtub, et vahel muutub ta endiselt kurvaks kui ta oma südamepõhja vaatab. Kuid seal elab veel ka see lootus, mis oli seal juba siis kui ta noor tüdruk oli - ehk kord see juhtub.

Jumala armastus

Jeremija 31:3 Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga. 

Selles kirjakohas ilmutas Jumal oma armastuse suurust oma rahva vastu prohvet Jeremijale. Jumal ütleb, et Ta on neid armastanud igavese armastusega. See armastus ei saa iial otsa. Nii armastab Jumal igat oma last ka tänapäeval. Jumal ilmutab oma igavest armastus ka meile. Meie osaks on see ainult ära tunda, kuidas ja mille kaudu Ta seda meile avaldab. Tema armastus on midagi nii suurt, et seda on inimliult raske mõista. Ta otsustas anda oma Poja, et meil võiks olla igavene elu (Jh 3:16). Jeesus otsustas loobuda oma taevasest olust ja tulla siia maa peale ning saama meie sarnaseks ja ohverdama oma elu siin, taludes tohutuid pinu ja pilget ning naeru (Fl 2:5-8). Tema armastusest ei suuda meid lahutada keegi ega miski (Rm 8:31.39).

Kuidas mina olen kogenud seda suurt ja imelist armastust?

1. Nähes seda, millise imelise maailma on loonud Jumal, et siin elades võiks nautida seda elu, mille Ta on mulle andud.

2. Läbi oma Sõna ehk siis Piibli kaudu.

3. Kogedes seda, kuidas Jumal mind justkui kallistaks.

4. Läbi teiste inimeste..

Üks erilisemaid kogemusi oli alles hiljuti.

Too päev oli minu jaoks väga raske, kuna olin rängalt patustanud. Tundsin end väga halvasti - kõik tundus mõttetu ja ma ei näinud endal enam mingit väärtust. Lisaks kogesin, kuidas olin selle teoga Jeesusele haiget teinud. Nii valus oli seda kogeda, sest olin ju haiget teinud kellelegi, kellest väga hoolin, mitte mingile suvalisele tüübile.  Suutsin end nii palju  koguda, et saatsin mõnele sõbrale sõnumi, et nad palvetaks mu eest. Hiljem tahtsi neist üks minuga kokku saada ja mulle midagi anda. Selleks osutus üks armas mänguasi, milles nägin Jumala kõnetust selle kohta, et Ta on ikka minuga ja armastab mind endiselt. Nüüd vaadates tuleb mulle meelde see eriline hetk, kus sain selle sõnumi Jumalalt.  Kuigi Tema armastuse suurust on raske mõista tean, et see on nii. Pean vaid uskuma.

Igaüks meist kogeb Jumala armastaust erinevalt. Mina ei saa öelda, et ainult nii saab seda kogeda nagu mina olen kogenud. 
Palun, et sa mõtleksid sellele, kuidas sa oled Jumala armstust kogenud. Usun, et Ta on seda teinud.

Sirvides meie armast pruuni vaimulike laulude laulikut, leidsin ühe mõtlemapaneva laulu. See kõneleb minu arvates hästi sellest, milline on Jumala armastus.
Selle pealkiri on "Armastus iial ei väsi"
Selles on järgnevad sõnad: Armastus iial ei väsi, nõrkeja temalt saab toe. Ikka tal avatud käsi, ikka tal sõna on soe. Anda ja jagada ihkab, ennast ta säästa ei saa. Armastus pattu küll vihkab, patust ent armastab ta. Armastus sinna toob taeva, kuhu saab asuda ta. Vähendab valu ja vaeva. kauniks teeb valudemaa. Kui keegi südame suleb, armastus võtmeks siis on. Kuhu ta iganes tuleb, seal voogab küllus ja õnn. Andeks ta anda kõik suudab, vaenu ta kanda ei saa. Põlguse sõpruseks muudab, vaenlastki õnnistab ta. Armastus südameid liidab, temas on vennalik meel. Ükspäinis Jumalat kiidab, enesest vaikib ta keel. 

Ole väga õnnistatud!
Tea, et Jumal armastab sind ja tahab sule parimat!

Usk

Esmalt tahan öelda, et minuga on kõik korras. Olen läbi läinud päris keerulisest ajast, mida võis ka minu viimasest postitusest näha. Nüüd on juba parem. Tänu Jumalale saan ma seda öelda. Keeruline ja raske on mingite olukordadega endiselt, kuid see pole enam nii hull.

Siin aitas ka palju see, et sain maal käia. Seal sain rahulikult olla ja mõelda. Jumal tõi esile mitmed küsimused. Suurim neist puudutas usu küsimust. Kas mul on piisavalt usku? Usku sellesse, et Jumal saab muuta ja vabastada. Kas ma ka tegelikult südames usun seda, mida Jumal on öelnud erinevate asjade kohta? Mõtteainet on jätkuvalt. See teema puudutab erinevaid minu elu valdkondi.

Jumal on tõesti viimasel ajal minuga kõnelenud. See on nii hea tunne, sest see kinnitab, et Ta on alati minuga ja Ta tahab mind muuta ja tervendada. Huvitav on see, kuidas Ta on läbi ühe sõbra kõnelenud. Need on olnud valusad, kuid ometi vägagi tõesed väited. Kuigi mõnedest ma pole veel täpselt aru saanud, siiski sisimas tean, et need on minu olukorra kohta.

Vahel on tõesti vaja uue ehitamiseks vana lammutada. Olen liiga palju lasknud endal uskuda asju, mis pole olnud tõesed. Nüüd on aeg neil kaduda ning hakata uskuma tõelist.  Vahel oli küll selline lootusetuse tunne. Mõtlesin, kas midagi üldse kunagi muutub. Aga tuleb välja, et muutub. Isegi kui selleks kulub aastaid.

 

 

Kõik taandub vaid ühele küsimusele - kas ma usun?

 

 "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." (Hb 11:1)

 

Selline on siis seis hetkel.

sasipundar

Viimased paar päeva on olnud minu jaoks kohutavad. Usun, et ka inimestele, kes on pidanud minuga kokku puutuma. Ma mõtlen juba tõsiselt,  et mul on vist mingi needus.

Oma käitumist ei oska ma isegi põhjendada. Ilmselt on olnud see reageering mingitele ärritajatele, mis mind sel viisil käituma on pannud. Selle kõige tulemusena tegin ma suure tõenäosusega endale ise karuteene. Ma ei tea, miks ma teen niipalju haiget neile, kes minust tegelikult ka hoolivad. Nii raske on nii elada. Olen justkui iseenda vang. Kõige hullem selle juures on see, et ma ei oska sellest vanglast kuidagi väljapääsu leida. Kristlasena peaks sellised probleemid minust kaugel olema, kuid nii see pole. Asjad on läinud nii hulluks, et minu pähe on hakkanud tulema mõtted enda lõikumise kohta. Ma kardan väga, et ühel hetkel need pole enam ainult mõtted, sest mõtetest sa ju kõik alguse. Ma ei oska midagi teha. Olen lõksus.

Kellega rääkida? Kardan, et olen kaotanud need usaldavad suhted nendega, kes hoolisid. Olen segaduses ja hirmul, et mis minust saab.

See kõik mõjutab minu suhet Jumalaga. Kuigi näen seda, kuidas Ta on igal hetkel minuga, kardan ma ikka.

Palun palvetge minu eest. Palvetage, et Jumal aitaks mul sellest välja tulla ning, et ma saaks ka aru, et minust hoolitakse.

Jumala teed on ikka kummalised.

Elu koos Jumalaga on huvitav. Igav juba ei hakka. Pidevalt on midagi toimumas. Mis siis nimelt?

 

Ühel päeval kogesin midagi väga erilist. Selle tähendust ei mõista ma veel ehk täielikult, kuid see oli midagi, mis pani mind mõtlema. Nimelt oli tegu päevaga, ,kus minu arvates läks kõik suht metsa. Olime just eelmisel päeval kodugrupis valinud endale iganädalase väljakutse. Sain kohe aru, mis mul tuleb teha. Olin väga põnevil ja ootusärevil, et lõpuks ometi on tulemas mingites asjades läbimurre ja saan olla lõpuks vaba. Siis aga saabus see päev, kus kõik läks metsa.  Lisaks tuli langemine mind pidevalt kummitavasse pattu. Samas kogesin sel päeval seda, kuidas Jumal väga selgelt kõneles. Mulle said kaks kirjakohta seotud minu elu olukordaderga. Ma pole väga tükk aega nii selget Jumala kõnetust kogenud. See aga pani mind väga imestama, sest see päev kätkes endas ka ju pattu, mida ma ei olnud seljatanud ega isegi palunud Jumalal end kiusatusest välja juhtida. See pani mind aga mõtlema Jumala armule ja sellele, et minu nõtruses saab ju Tema vägi täielikuks. Sain ka natuke rphkem ehk aru sellest, et Ta mind tõesti armastab ja on minu jaoks alati olemas. Lisaks kinnitas see mind taas, et langemiste  ja feilide korral on ainus õige tee minna Jumala ette ja andestust paluda, mitte minema joosta ja kuhugi peitu pugeda.

 

 

Sel nädalal kogen taas, kuidas olen mingis muutmise protsessis, mis on mulle väga valus ja raske. Seda on keeruline kirjeldada. Need, kes on kogenud Jumala puhastust ja muutmise aegu saavad ehk aru. Igatahes tean, et see kõik, mis on hetkel toimumas on millegi suure nimel. Jumal on loomas midagi uut. Mis see uus on ei oska ma öelda, sest ma pole Jumal.  Seotud on see kuidagi suhetega ja selle teemaga seotud hirmude ning minevikus olnuga. Eile meenus mulle midagi mu minevikust, mis tegi mulle väga haiget. See oli taaskordne kogemus sellest, kuidas mind oli lollitatud mulle väga oluliste inimese poolt. Olin siis küll alles noor pubekas, kuid siiani on see mind mõjutamas. See pani aga omakorda mõtlema paljudele teistele kordadele, kus mulle on nö "nuga selga löödud".

 

Minus tekitab veits paanikat see, et ma pole enam justkui mina ise. Mitmed tegevused, mis Tartus tulid loomulikult, on nüüd justkui kadunud, kuigi mulle endiselt meeldib neid tegevusi teha. Kas see on tõesti Jumala plaan minu tõelise identideedi  esile toomiseks?? See on minu küsimus vimased paar päeva, millele mul täielik vastus veel puudub. Eks aeg anna siin arutust. See on aga tõeliselt ebamugav olukord, kus ma ei saa enam tõesti iseendale loota nagu ma siiani olin harjunud. Olen aru saanud, et ma olen olnud ikka tõeliselt isekas ning uhke enda saavutuste ja oskuste üle. Oma uhkuse nägemine on raske. Veel raskem aga on tunnistada, et ma olen uhke.

 

Ma saan siinkohal ainult Jumalat tänada selle eest, mis Ta on teinud ja tegemas on. Tänan Teda nende inimeste eest, kelle Ta mu teele on pannud, et ma võiks näha oma tõelist loomust, haavu ja hirme, mida ainult Tema saab muuta ja ravida.

 

Aitäh sulle kallis Taevane Isa, et Sa mind nii väga armastad, et sa hoolitsed mu eest  ja puhastad ning valmistad mind igavese elu jaoks!!

 

Aitäh, teile mu kallid sõbrad, kes te olete viimasel paaril kuul mu ümber olnud ja pole mulle mu suure ego tõttu selga keeranud!

 

Puhas rõõm!

Rõõm, rõõm, rõõm!!!

See on olnud üks viimase aja märksõnu minu elus. See on nii imeline, kuidas Jumal saab ka kõige raskematel aegadel kinkida sellist rõõmu, et hüppa ja karga ringi nagu väike laps. Jumal on kandnud tõesti läbi rasketest hetkedest.

Eks te tea, et minu elu pole viimase kuu kooksul just kõige roosilisem olnud. Viimasel nädalal on aga tõesti nii imeliselt hea olnud, et isegi kui on mingeid muresid olnud, on nende keskel südames ikkagi rahu ja rõõm. Olen selle eest Jumalale väga-väga-väga tänulik.

Lisaks on nüüd lumi maha sadanud ja täna on lihtsalt niiiii ilus ilm, et kohe hingetuks võtab. Eile rattaga tööle minnes ja tagasi tulles kogesin taas, kuidas Jumal on mind õnnistanud. See maastik ja vaade, mis on kui ma tööle lähen, on pea iga kord tõeliselt ilus. Eile oli nii lahe töölt aktiivi koosolekule sõita, kuigi lund oli päris palju ja libe oli ka, kuid see oli nii lahe.

 

 

Jeesus seab meile mitmes kirjakohas eeskujuks lapsi. Neil rõõmuhetkedel, kus rõõmu allikas pole inimlikus mõttes vb just suur, näen endas seda lapselikku olemust. Lastele piisab väga väikestest asjadest, et olla rõõmus ja õnnelik.

 Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Mt 18:2-3)

Olgu Jumal teid väga õnnistamas ja kinkimas imelist rahu ja rõõmu igasse hetke!

Kallid :)

jep.....thats my life at the moment

Mis siis minu elus vahepeal toimunud on?

Olen mitmes postituses jaganud vaid oma mõtteid erinevate teemade kohapealt, kuid oma elus toimuvate sündmuste kohta pole midagi kirjutanud. Olen seda nüüd pikemat aega plaaninud, kuid pole kuidagi juhust olnud ja ega vahepeal midagi eriti ei sündinud ka. 

Hetkel on minu elus suhteliselt raske periood. Seda mitmes aspektis.

Esiteks sain meie pere teada, et Jannul (minu õelaps) on 1. tüüpi diabeet. See oli nagu välk selgest taevast. Ma ei osanud iial arvata, et selline asi mind nii rivist välja lööb. Tean, et õel ja emal oli see veel raskem ning ma ei oska ette kujutada, mida nad pidid tundma, sest neil tuleb sellega nüüd igapäev tegeleda ja selle olukorraga harjuda. Ma poleks iial osanud arvata, et meie peres selline asi juhtub. Ikka arvad, et sinu perega sellist asja ei juhtu. Lisaks polud ma kuulnudki, et nii väikesed lapsed võivad diabeeti haigestuda. Jannu pole veel kahe aastanegi. Igatahes, kui ma sain teada, et tal diabeeti kahtlustatakse, siis ma palusin Jumalat ikka palju, et see poleks nii. Oma tundeid selle kõigega seoses ei oska ma kirjeldada. Ei leia neid õigeid sõnu. OIin segaduses, mures. Kui diagnoosist kuulsin olin ma Jumala peale pahane. Ma olin ju palunud, et see poleks nii. Kuid Jumala tahtmine oli teine. Ma ei tea küll miks see nii pidi minema, kuid tean, et Temal on kõigeks oma põhjus, Millalgi tuleb seegi välja, milleks see kõik. 

Lisaks on mul endal mingid jamad tervisega. Suure tõenäosusega oman ma migreeni, Nii, et elu on lill. Kolmapäeval saan siis teada, mis värk on. Nimelt lähen siis arsti juurde. Eks näis kuidas see eluke hakkab olema.

Jannuga juhtunu tuli inu jaoks väga halval ajal. Miks? Põhjus oli selles, et olin (olen) vaimulikult madalseisus. Olin ise mitmeid  suuri eksimusi teinud. Lisaks tundisn, et olen kaotanud osaduse Jumalaga. Ta tundus nii kaugel olevat. Piibli lugemine ja palvetamine olid väga rasked. Praegugi on.

Lisaks nägin, kuidas pean taas kõigege justkui üksi hakkama saama. Polnud kellegagi jagada, mis toimus nii  minu mõtetes kui südames. Neil hetkedel oleksin väga tahtndud kedagi enda kõrvale. See on millegi pärast pidevalt nii, et sellistel rasketel hetkedel poleks nagu neid inimesi, kes ütlevad, et hoolivad ja armastavad, olemas. Just siis kui vajaksin trööstivaid sõnu või lihtsalt kallistust ja ära kuulamist. Olukorras, kus Jumal tundub kaugel olevat ja sa ei tea, miks nii on, on see eriti raske. Tunned, et sa pole kellelegi vajalik, veel vähem oluline ja, et kedagi ei huvita sinu probleemid. Et see, mis sinu elus toimub on justkui liigne info ja koorem teistele ja, et oled olemas vaid siis kui on vaja midagi teha. Neil rasketel hetkedel on väga raske vastupidist uskuda. Sest alati on ju nii olnud! Kuidas saan ma siis uskuda, et on üldse keegi inimene, kes minust hooliks nagu ma näen mõningaid inimesi teistest hoolivat ja armastavat neid sellistena nagu nad on?

Tunnen, et olen justkui vaimulikult suremas. Viimastel päevadel on pidevalt mõttes see küsimus, et miks Jumal mind siia surema tõi. Sest nii ma tunnen. Näen, kuidas miu osadus Jumalaga kustkui libiseb kaugele eemale ja ma ei oska sellest kuidagi enam kinni hoida. Samas on see nii kohtutav, et ma õudusega mõtlen sellele, et ma kaotan oma usu. Tean, et Junalal oli oma põhjus minu Viljandisse toomiseks, kuid viimastel ajal on see nagu kauge teadmine, mis kusagil eksisteerib. 

Täna hommikul ärkasin mõttega et, miks ma teen neid asju mida ma teen - kirikus käimine ja see elukorraldus mis mul on. Kas olen lihtsalt rutiini sattunud ja ei oska enam muud moodi? Kas ma teen armastusega neid tegevusi? Mis on minu motiivid? Kas ma olen nii harjunud? Kuidas peaks üldse ühe kristlase elu välja nägema? Palju küsimusi, milledele vastused veel puuduvad. 

Ometi tean, et Jumal kuidagi mingil viisil viib läbi ka neist aegadest. Siiani on Ta mind kõigest läbi toonud. Aga jh, kerge see hetkel pole. 

Selline hala-hala postitus sai, kuid selline see minu elu hetkel on. 

Loodan, et teil on ehk paremini kui mul hetkel :)

Age

Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!"

Süda on inimeste jaoks  midagi väga olulist. Seda nii füüsilise võtmes kui ka vaimulikus. Siinkohal ei tahaks ma südant kui meie organismi üht oluliseimiat organit lahata, sest pole anatoomias just kõige tugevam.

Eesti keeles on päris palju väljendeid südame kohta, mis pole füüsilise südamega eriti seotud.  ÕS pakub völja järgneva loetelu -  Süda ei anna rahu, kripeldab, kipitab, vaevab, valutab, tõmbub valust kokku. Süda langeb, kukub, vajub saapasäärde (hirmust). Süda tilgub, jookseb verd (kahjutundest). Süda läigib, pööritab, on paha. Süda kõrbeb (janust). Ajab v teeb südame täis, süda kargab v läheb v saab täis vihastab. Võtab südame alt v südame+aluse külmaks v õõnsaks (hirmust). Võtab südame rindu. Teeb südame kõvaks. Ei ole südant ära öelda (ei raatsi). Südant kergendama, kinnitama, kosutama, soojendama, murdma, närima, vaevama. Rahu voogab südamesse v südame vmo. Südamesse võtma välja tegema, hoolima, südames lootma (sisimas, vargsi), südamest kahetsema (väga, siiralt). Südamele panema, südamel olema v kipitama v pakitsema, südamelt v südame pealt ära rääkima. On südamega asja juures, teeb v võtab asja südamega

 

Kas ja, kuidas on seotud süda ja Piibel. Paljudelegi üllatuseks on seal üle 1000 vaste sõnale süda. Kõiki neid ei hakka ma puudutama. Jagan mõttreid vaid osadest.

 

Üks minu lemmikkirjakohti on järgnev:

"Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!" Õp 4:2

 

Võib ju mõelda, et miks ma peaks oma südant hoidma? Kuid see on meie elude allikas. See on justkui koht, mis kujundab meie elu. Kõik lähtub ju südamest. Seda ütleb ka Jeesus Matteuse evangeeliumi 15. ptk.-s. Salmides 18 ja 19 on kirjas nõnda "Aga mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest, sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust."

Nii on kõik, saanud alguse meie südamest. Iseasi on, kas me ka nii pidevalt mõtleme, et meie tegude taga on meie süda. Seda kinnitab ka see kirjakoht: "Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ja paha inimene toob pahast välja paha, sest ta suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda." (Lk 6:45).

 

Viimasel ajal olen enda juures näinud nende kahe kirjakohat vettpidavust. Teistele ei pruugi ehk välja paista, kuid ma ise tean seda, mmis minu südames valitseb. Tean ka seda, kuidas ma sellisesse südame olukorda jõudnud olen.

 

Mille eest üldse peaks oma südant hoidma? Jeesuse järgijatena tuleb meil hoiduda maailmameelsusest, mis tahab meie südameisse tungida, et me ei armastaks enam oma Jumalat kogu südamest. Maailma armastamise küsimuse ees oleme me vast kõik seisnud. Mina olen nii mitmetel kordadel avastanud, et minu südames on koha leidnud asjad, mis ei peaks seal olema. Samas on tänapäeva maailmas raske leida ühest seisukohta, mis on see, mida nimetatakse Piiblis maailmaks, mida me kristlastena ei tohiks armastada. Mina usun kindlalt seda, et kui me käime koos Jeesusega ja laseme Pühal Vaimul meiega kõnelda, siis on meil olemas kõik selleks, et eristada seda, millest me peaks hoiduma ning, mida mitte laskma oma südant mõjutama. Inimlikud vaidlused selle üle, mis ikka on ja mis pole, ei vii tihti kuhugi. Selle taga pole mitte Jumala juhatus, sest need on enamasti juhitud meie oma südamete rikutusest. Süda võib aga olla vägagi ekslik - " Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?" (Jr 17:9).

 

Kui  meie süda on selliine, et sealt tuleb igasugust kurja ja, kui see nii rikutud on, kas siis saab üldse olla kristlane? Mina küsiks astu kohe, et miks ei saaks? Meile on ju antud uus süda ning Jeesuse verevägi, mis puhastab meid kõigest patust (Hb 9:14, 1Jh 1:7). Lisaks on meil endal valik, mida teha - kas head või halba. Selle valiku ees seisis inimene juba oma loomise ajast peale. Jumal on meile ütlenud, mis on hea ja, mis halb. Peetrus kirjutab nii "Pange siis maha kogu kurjus!" (1Pt 2:1). Seega on see meie endi otsus, kas me tahame elada nii nagu see maailm või nii  nagu Jumala lapsed. Olles võtnud vastu Jeesuse poolt toodud pääste, saame Jumala lasteks. Me oleme loodud uueks - Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud." Kr 5:17 ).

 

Mul on vahel tõeliselt raske mõista ja isegi uskuda, et Jumal on andnud mulle uue südame kuna olen ju uus loodu. Oma perfektsionistiks olemise tõttu ootan, et oleksin kohe nagu Jeesus. Sõrmenips ja korras! ehtud!! Kuid nii pole see olnud. Nende asjade mõistmisega on läinud aega ja ka kannatusi. Lisaks on mul kalduvus võrrelda end alati teistega. tean hästi, et Jumal on mind lonud mnuks mitte kellekski teiseks, kuid vahel näen ennast nii õudse inimesena ja teisi tõeliselt headena. Vahel tuleb lausa ahastus peale. Mõtlen, milleks ma üldse selline olen, kui tean, et mul tuleb head teha, aga vaat ei tule välja nii nagu tahaks. Tihti olen neil hetkedel lugenud Pauluse huvitavat mõttekäiku kirjas roomlastele seitsmendas peatükis.

"14 Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik,
müüdud patu alla.

15 Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee
seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.

16 Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et
Seadus on hea.

17 Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis
minus elab.

18 Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole
head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.

19 Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha,
ma teen.

20 Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee
seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.

21 Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on
kalduvus teha kurja.

22 Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle,

23 oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu
mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu
liikmetes.

24 Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma
ihust?

25 Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse
läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala
Seadust, kuid oma loomusega patu seadust."

 

Minu arvates on Jumalal nii palju tarkust, et lasta oma sõnasse kirja panna kõike seda, mida me oma eluks vajama. See on tõessti juskui inimese kasutusajuhend. Imeline on ka see, kuidas Jumal juhib õigel hetkel õige koha juurde oma sõnas ehk siis Piiblis. Vahel on selleks mõni näide elust enesest, vahel julgustus, vahel trööstivad sõnad, vahel kinnitus. See on lihtsalt nii hea, kui ei pea ise pidevalt oma südant vaevama ja mõtlema, et kuidas küll nüüd saab või mida teha.

 

Tean, et saan alati paluda Jumalat, e Ta aitaks mul kaitsta oma südant kõige eest, mis seda rikub, sellele haiget teeb ja seda vales suunas mõjutada võib. Lisaks saan paluda, et Tema oleks see, kes muudab, mitte mina oma olematust jõust.

Nii saad ka sina teha. Meil on taevas hea Isa, kes hoolib meist ja tahab meile ainult parimat. Valik on sinu - kas hoida oma südant või elada nii nagu juhtub.

 

Seekord sai siis selline jutt kirja pandud.

:)

 

sidewalk prophets (esitusloend)

words I would say

Vahel on väga raske inimestele öelda, mida sa mõtled või tegelikult tahaksid öelda. Eriti just nende inimeste puhul, kes kallid on. Minu puhul on see vähemalt nii. 

Kuulasin täna üht lugu, mis kinnitas mind selles kui oluline on vahel ületada oma hirm ja rääkida välja need sõnad, mis on südames. Kasvõi panna need lihtsalt paberile. 

Laul ise on selline:

Three in the morning,

And I'm still awake,

So I picked up a pen and a page,

And I started writing,

Just what I'd say,

If we were face to face,

I'd tell you just what you mean to me,

I'd tell you these simple truths,

Last time we spoke,

You said you were hurting,

And I felt your pain in my heart,

I want to tell you,

That I keep on praying,

Love will find you where you are,

I know cause I've already been there,

So please hear these simple truths,

From one simple life to another,

I will say,

Come find peace in the Father,

Be strong in the Lord and,

Never give up hope,

You're going to do great things,

I already know,

God's got His hand on you so,

Don't live life in fear,

Forgive and forget,

But don't forget why you're here,

Take your time and pray,

These are the words I would say.

Ise olen viimasel ajal kahele inimesele kirjutanud, mida ma oma südames nende kohta arvan ja, mida olen tahtnud neile öelda. Lisaks ka olen kirja pannud, miks ma käitun nii nagu ma käitun. Kuigi viimast on väga raske teha, sest ega ma vahel isegi ei tea miks ma mingil viisil käitun. 

Mitmete inimeste puhul ei saagi ma öelda, mida ma tegelikult tunnen või arvan, sest see ei muudaks midagi ning teeks minu elu veel keerulisemaks kui see on. Lisaks ei muudaks see midagi, kui nad teaks. Nii ongi vahel minu käitumine paljudele arusaamatu, sest ma ei taha, et nad tegelikkust näeksid.  See tegelikkus on mulle endalegi hirmutav. 

Minu jaoks on keeruline välja öelda, et keegi minu jaoks oluline on. Elu on näidanud, et siis juhtub selle inimesega midagi. Ta kas lihtsalt kaob minu elust või ei taha ise enam minuga mingit tegemist teha. Seetõttu on need juhud, kui ma oma kiindumust või hoolimist sõnaliselt väljendan harvad. Praktiliselt on seda mul isegi lihtsam teha. Kuigi jh, kallistamine ja muu selline värk on ikkagi keerulised vahel. Just neis olukordades, kus näen teise inimese reaalset vajadust selle järgi. 

  

Tean, et osad inimesed arvavad seetõttu, et ma olen mingi jääkuninganna või hoopis vihkan neid, kuid see pole tegelikult nii. See omakorda teeb väga haiget ja võtab üldse igasuguse tahmise hoolimist väljendada ära. Samas on Jumal mulle andnud hooliva ja armastava südame. Mulle see tundub vahel lausa needusena, kuigi see pole nii. Lihtsalt tõeliselt raske on neis olukordades, kus sa oled midagi kogu südamest teinud ja selle ei pöörata mingit tähelepanu või lausa  naeruvääristatakse seda.  Kuna ma tean, et ma kaldun olema isekas siis tekib lõpuks tunne, et mis mõtet on mul lasta end Jumalal isetumaks muuta, kui see nagunii kellelegi korda ei lähe. Samas oma südame ja Jumala vastu ei saa. Mingitel hetkedel näen tõeliselt end kusagil võitlusväljal seisvat, kus vastamisi on isekas mina ja isetu mina - kord on üks võidukas, kord teine. Olles oma isekuses teistele haiget teinud on tihti nii kohutav tunne, et tahaks surra. Mulle ei meeldi teistele haiget teha, kuigi vahel mõne inimese puhul  tuleb selleks suur tung. 

Mõtlen, kuidas saaks ma öelda, et ma armastan kedagi endiselt kui see on totaalselt võimatu, sest ma isegi ei tahaks armastada. Sügaval sisimas on see nii. Selle tunnistamine on aga mulle meeletult raske, sest  ma ei tahaks seda inimest enam oma lähedalegi. Isegi oma lähedastele sõpradele ei saaks ma ju seda öelda.  Ma ei tahaks ju, et mind imelikuna võetaks. Lisaks oleks elu ju palju kergem. Keegi ei imestaks, et ma pole endiselt üle saanud või miks ma nii kangesti tahan tema kohta midagi halba öelda, et panna ennast uskuma, et ma saan teda ka lihtsalt kui venda armastada. Oleks ju palju lihtsam kui ma endalegi ei tunnistaks, kui sügava haava tema ja teiste suhtumine minusse jättis. Samas näen ma, kuidas see mõjutab nii paljut ja paneb mind vahel käituma nii nagu ma isegi ei ootaks. Ehk siis oleks justkui kusagil nõiaringis. 

Olgu tunnete, mõtete ja olukordadega nii nagu on, kuid Jumal teab, mis on tõsi ja mis mitte. Vahel on ka meie süda väga petlik. Armastuski kellegi vastu võib olla ja võib ka mitte olla reaalne. Ja kas sel on üldse tähtsust? Tähtis on ikkagi ju ainult Jumala tahte sündimine. See on aga kõigile parim. Iseasi on kas tahetakse seda uskuda.

Tean, et minu jaoks on olemas üks imeline plaan ja elu. Elu, mis ei pruugi ehk siinse maailma silmis olla selline nagu see maailm ootab, kuid kord on mul võimalus olla igavesti koos Jeesusega, kes jättis oma elu, et mul võiks üldse olla lootus igavesele elule. Kord võin minna Isa juurde taevasse, kuhu ka Jeesus peale oma surnuist ülestõusmist läks. 

Kuigi minu siinne elu on täis eksimusi ja vigasid, saan ma alati Jumalat usaldada, et Tema juhib mu samme ja aitab mind kui ma ise olen pange pannud. Nii nagu kadunud poeg võeti isa poolt rõõmuga vastu, võib igaüks saada selle osaliseks. Jumal ootab ju oma kadunud poegi ja tütreid tagasi oma koju. 

Sul on see võimalus - kas tulla tagasi Jumala juurde, kes on meie Taevane Isa või elada oma elu nii nagu sa ise tahad. 

Nüüd sai küll üks pikk postitus, kuid ehk oli vaja.

Hugs and blessing for you!!

:)

üks esmapäeva hommik

Täna on üks kummaline hommik. Põhjus on ehk selles, et olen üle tüki aja kodus. Peaaegu terve eelmise nädala olen ma kodust eemal olnud. Käisin Tartus ja olin tihti oma vabal ajal Riina juures.

Kummaliseks teeb selle hommiku ka see, et olen kuidagi kurb. Viimasel ajal olen FB-s mõningate vaadatud piltide ja uuenduste puhul kurvaks muutunud ja mõelnud enda elule ning neile asjadele, mis mis minu ellu pole veel tulnud. Mõtlen siin neid pilte ja staatuseid, mis on seotud laste ja pulmadega. Seda tunnet on isegi raske kirjeldada. Meeleheitest ajendatud see enam pole, sest siis lahistaks ma praegu nutta. Saan seda öelda, et varem see nii oli. Kuid raske on ikkagi. Tean, et hetkel pole see aeg veel käes. Samas olen viimastel nädalatel tõsiselt mingite olukordade valguses mõtlema, kas ma ikka olen selleks valmis, mida abielu ja laste kasvatamine on. Olen liiga palju pidanud nägema, millised on elud neil, kes on koos valedel põhjustel  ja, kuidas laps(ed) seetõttu kannata(vad)b. Olles piisavalt palju ka vaadanud ja kuulanud erinevaid jutlusi sellest, mida üks piibellik abielu endast kujutab, et tõsiselt mõelda enda valmisoleku üle. Ma ei taha midagi vähemat kui on neis kirjeldatud abielu. 

Kuid tean, et see nõuab meeletut tööd ja tohutut Jumala usaldamist just minu poolt. Sügaval sisimas kogen selle teema üle mõeldes midagi nii suurt, et seda ei saa sõnadesse panna. See on midagi, mida ma tohutult igatsen, kuid mis samas väga hirmutab. Mõistan, et see on midagi, mida Jumal on ilmutanud, kuid 100% selgus mul sellest puudub. Abielu on ju Kristuse ja koguduse suhte võrdpilt, millest apostel Paulus räägib kirjas efeslatele 5-ndas peatükis. 

Viimaste päevade jooksul on hakanud meenuma taas mingid mälestused, mis on minu jaoks väga olulised olnud, kuid selle sõpruse purunemise tõttu pole ma tahtnud neid asju mäletada. Raske on näha, et seda inimest, kellega ma väga hästi sain läbi ja usaldada sain ning, kellega oli hea rääkida, pole enam olemas. Nähes teda nüüd näen vaid kedagi, kes on ülbe, üleolev ja uhkust täis. Nii huvitav, et selle nägemiseks ei pea isegi temaga isiklikult rääkima. Niivõrd palju võib lugeda välja inimese käitumisest ja suhtlemisest  teiste inimestega. Mulle on see väga valus, sest mina mäletan teda hea  ja siira inimesena, kelle arusaamad mind vahel küll imestama panid. See on huvitav, kuidas inimese aju, pidi halbu kogemusi unustama ja kuidas soovitatakse mäletada ainult häid asju. Temaga seotud head mälestused on mulle just need, mida tahaks unustada, kuigi need on vägagi head ja südantsoojendavad. 

Tartus oli tore aeg. Sain kohtuda väga mitmete oma sõpradega ja ka oma kahe pisikesega. Noorekal sain taas kogeda Jumala suurust, armastust ja seda, kuidas Tema on õnnistanud. Saades Jumalalt sõna nende kohta, kes seal olid, oli nii võimas tunne. Viljandis olles pole ma Jumalalt just palju selliseid otseseid sõumeid saanud. Iga Jumala kõnetus on väga oluline just seetõttu, et kui me sellele selja pöörame võib see viimaseks jääda. See on suur eesõigus ja võimalus kui Jumal midagi ütleb. Kui Ta nii elevalt kõneleb nagu siis, on see midagi suurt ja olulist. 

Lugesin täna hommikul taas Psalme. Need on ikka nii head. Mõtlesin, et lisaks siia ühe oma lemmikutest. Selleks on Psalm 139.

Jumal on kõikjal ja teab kõik

¹Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.
²Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
³Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
⁴Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
⁵Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
⁶See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.
⁷Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
⁸Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
⁹Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
¹⁰siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.
¹¹Ja kui ma ütleksin:
"Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!",
¹²siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.
¹³Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
¹⁴Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
¹⁵Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
¹⁶Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
¹⁷Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
¹⁸Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.
¹⁹Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad!
Ja et minust taganeksid verevalajad,
²⁰kes sinust räägivad salalikult,
kes silmakirjaks tõstavad häält,
need sinu vaenlased!
²¹Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand,
ei peaks vihkama,
ja kas ei peaks mulle olema tülkad need,
kes tõusevad sinu vastu?
²²Täie vihaga ma vihkan neid,
nad on saanud mu vaenlasteks.
²³Oh Jumal, uuri mind
ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi
ja tunne ära mu mõtted!
²⁴Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!

Ma olen Jumalale nii tänulik, et Tema saadab mind kõikjal. Seetõttu ei peama ka muretsema, kuidas ma edasi minema pean.Saan alati paluda, et Ta juhataks mind edasi seda teed, millele mind pandud on. Nii rasketel kui ka kergematel aegadel;nii neil aegadel kui ma pole iga päev jõudnud Piiblit lugeda, on Tema alati ustavaks jäänud. Tean, et Tema juhib mu samme tihti nii, et ma ise seda ei teadvustagi. Mul pole selle vastu midagi, sest Ta on ainus, kes teab, mis mulle kasulik ja hea on. Ma ei kujuta ettegi kui paljust halvast Ta mind hoidnud on.  

Nii, et tänu ja kiitus ainult Jumalale!

Smile!

Vennaarmastusest

Viimastel päevadel olen leidnud end mõtlemas ja küsimas Jumalalt, mis on vennaarmastus. Milline on see armastus nende vahel, kes on Kristuse ihu liikmed. Jumal on mind ka mitmeti kõnetanud. 

Piiblis on mitmeid kohti, kus mainitakse vennaarmastust:

^{Rm 12:10}Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!

^{1Ts 4:9}Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist,

^{Hb 13:1}Vennaarmastus jäägu kindlaks!

Kuid milline see välja näeb ning, kuidas peaks see meie praktilises elus väljenduma?

Mind kõnetas täna väga VBK pastori Aamo jutlus, kus ta rääkis sellest, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalgu. Jeesus armastas neid sellistena nagu nad olid. Tema jüngrid olid kõik väga erinevad, kuid Ta armastas neid nii palju, et ta pesi nende jalgu. Jalgade pesemine oli tol ajal alamate orjade töö. Nii alandas Ta end madalaima inimese tasemele, kuigi Ta ise oli Jumal. Ta teadis ju neist kõike - millised on nende motiivid ja kavatsused, kuid ta ei keeranud neile selga. 

Mulle sai kuidagi nii elavalt selgeks, et kuidas mina peaksin käituma nendega, kes on minu vennad ja õed Kristuses. Nägin, et mul tuleb neid armastada nii, et ma panen ennast tahaplaanile ja teha seda nende heaks,  mida Jumal tahab, et ma teeks. Mõistsin, et kui ka minu tegusid, mis on tehtud armastuses. on mõistetud valesti, ei ole ma midagi valesti teinud. Lihtsalt selles maailmas tundub selliste tegude puhtus alati küsimuse all olevat. Kuid Jumal teab, mis on meie südametes ja, kuidas me tegelikult mõtleme ja mille alusel tegutseme. Tean nüüd, et ei pea enam mõtlema,. mida teised arvavad, kui tean, et Jumal ootab, et ma hooliks ja armastaks on usukaaslasi. 

^{Mt 25:40}Ja kuningas vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle."

^{Mt 25:45}Siis ta vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi."

Need Jeeuse sõnad viitavad selgelt sellele, et kui me teenime oma usukaalsasi ehk siis nii õdesid kui vendi, oleme seda teinud justkui oma Issandale Jeesusele. 

Tean ka, et Jumal on ainus allikas, kust ma võin saada seda armastust, mida jagada oma usukaaslastele kui ka neile, kes veel ei tunne Jumalat. Johannes kirjutab oma esimese kirjas, et "Jumal on armastus". Nii on Tema allikaks sellele, mida minus endas on tegelikult nii vähe. 

Kui meil pole muud põhjust teiste armastamiseks siis peaks piisama sellest, et Jumal on surnud igaühe pattude eest siin maailmas. Jumala armastus meie vastu oli ni suur, et Ta saatis oma ainsa poja meie eest surma (Jh 3:16), et meil oleks elu ja seda veel külluslikult (Jh 10:10). 

Ma tänan Teda, kes on avanud mu silmad nägema veidike seda, kuidas olla Tema jünger ja armastada Teda ning Tema jüngreid. 

minu nunnu õelaps :)

viimase kuu mõtted, tunded ja läbielamised

Viimase kuu aja sisse on mahtunud palju tegemisi, mõtteid ja tundeid. 

Mis siis toimunud on?

Päris mitu minu head sõpra on pidanud oma sünnipäeva. Kaks neist on veel päris noored - Janika ja Romet. Janika sünnipäeva puhul sõitsime kogu oma noorte kambaga Pärnu, kus saime niisama rannas chillida ja koos linna peal jalutada ning koos ka söömas käia. Üks ütlemata tore aeg oli see. Rometi sünnipöeva puhul saime tema juures kokku ja üritasime grillida, kuid see ei tulnus eriti välja, kuna süsi ei tahtnud kuidagi süttida. Nii sain minagi midagi kasulikku teha ja liha sai ka valmis ehk siis liha pannile ja praadima. Hästi mõnus oli ühise laua taga olla ja juttu ajada. Viimane sünnipäev oli alles mõned päevad tagasi, kui meie armsal Riinal oli sünnipäev. Talle sai üllatuseks tehtud toatäis siniseid lilli, mis oli meie ühise hea sõbra idee. Mina sain taas kokata ning tegin seekord tordi. Sellina rahulik ja vaikne sünnipäev oli. Tartust olid ka osad tulnud. Mängisima lauamänge ja pärast jalutasime koju.

Augusti alguses oli Kolgata koguduse perelaager. Igatsesin sinna terve suvi minna, kuid oma töö tõttu ei teadnud kas saan minna, sest graafik tehakse alles paar päeva enne uue kuu algust teatavaks. Nii ma siis ootasin ja palvetasin, et saaks ikka minna. Lõpuks sain teada, et saaks olla aint kaks päeva. Tänu Jumalale sain ka pühapäeva vabaks nii, et sain ka kauaoodatud teenistusel viibida ning leivamurdmisel osaleda. Laagris oli nii tore, sest sain taas Kolgata inimestega suhelda ning, mis veel parem sain Aaronit ja Joonatani hoida. See oli ka mulle üks palvevastus. Nimelt olin enne laagrist palvetanud, et võiksin millalgi nii Aaronit kuika Joonatani näha. Need kaks last on mulle väga armsad, sest olen neid pisikesest peale hoidnud. 

Sain ka Viljandi English Camp`is osaleda. Sõitsin sinna rattaga otse töölt ning olin seal kaks päeva. Kuna laager oli mõeldud noortele ja mittekristlastele siis oli see minu jaoks huvitav kogemus. Samas väga õpetlik. Sel ajal sain olla palju aega Jumalaga, kuna mul oli seda ka väga vaja, sest minu suhe Jumalaga oli muutunud jahedamaks. Mul polnud enam nii palkju aega, et palvetada ja Piiblit lugeda. See mõjutas aga omakorda kõike. Nüüd aga sain taas palvetada ja oma elust Jumalale rääkida ning oma muresid ja mõtteid Temaga jagada. 

Täna käisin tervisekontrollis. Sain teada, et minuga on esialgu kõik korras ja kui vereproovides pole mingit jama siis olen terve nagu purikas. Sain oma hirmust ka vabaks. Nimelt kartsin, et mul võib suhkruhaigus olla, kuid mu veresuhkur oli normis, nii, et muretseda pole esialgu põhjust. Kuid vereproovi andmine kujunes minu jaoks taas suureks katsumuseks, kuna ma kohutavalt kardan veenist vere võtmist. Tean,et see on mu peas kinni, kuid ega see teadmine asja kergemaks tee. Kuid antud see sai. 

What has going on in my head and in my heart?

Vahel tunnen, et minus on jäädavalt midagi purunenud või on minult midagi igaveseks ära võetud. Kõige hullem on see, et ma ei suuda ka Jumalat enam usaldada. Tunnen, et isegi Tema ei saa mind enam terveks teha, kuna Temagi vastu on mul kaitsereaktsioonid. Ma ei lase isegi Teda nende haavade juurde, mis minus on, kuigi olen palunud tervenemist neist. Olen justkui lõksus enda poolt ehitatud kaitsevallide, -müüride taga. Neil hetkedel, kui seda tajun, tahaks lihtsalt panna oma pea kellegi õlale ja nutta. Tahan, etminust hoolitaks ka siis kui olen kurb või ei oska seletada, mis minuga või minus toimub. Igatsen, et keegi lihtsalt kallistaks ja oleks olemas. 

Näen endas vastuolu kahe erineva igatsuse vahel. Igatsus Jumala järele vs. igatsus sõbra v. kaalase järele. Igatsen olla koos Jumalaga, sest Tema juures leian ma rahu. Saan olla kõigi oma tuinnetaga Tema ees ilma, et ma peaks kartma või häbenema. Ta lausa ootab, et ma tooks kõik Ta ette. Ütleb ju Jeesus, et Tema juurde tuleks kõik, kes on vaevatud ja koormatud ning, et Tema annab neile hingamise (Matteuse 11:28). Tema juures kogen seda, et saan kõik oma hingelt ära öelda ning panna ka selle, mis mulle endale mimus arusaamatuks jääb, Tema ette. Samas igatsen füüsiliselt kedagi enda kõrvale, kelle õlale saaks panna oma pea või, kes lihtsalt kallistaks. 

Olen taas hakkanud mitmeid asju igatsema, mis vahepeal olid justkui tagaplaanil. Lisaks igatsusele saada Jumalale lähemale ning Teda paremini tundma õppida ja lähedase sõbra järele, olen hakanud igatsema abikaasa ja lapse järele, keda veel pole. 

Piibli lugemisest

See on ikka nii hämmastav, kuidas vahel satud sa Piiblit lugedes kohale, mis kirjeldab täpselt mingit olukorda, mis on sinu elus juhtunud ja oled mõelnud, kas Piiblis ka sellise asja kohta midagi on. 

Eile lugesin taas Psalme ja üks selline hetk, millest üleval rääkisin, tabas mind taas. 

Psalmis 55 on kirjas nii:

¹³Sest mitte vaenlane ei laima mind,
seda ma taluksin;
mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu,
tema eest ma peidaksin ennast,
¹⁴vaid sina, inimene nagu mina,
mu sõber ja tuttav,
¹⁵kellega meil oli armas osadus,
Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.

Tihti on nii, et kui meile haiget tehakse siis pole see mingite võõraste poolt vaid just meiel kõige lähemate inimeste seast. Kõige valusamad sõnad ja hoobid saad sa ikka nendelt, kellest sa hoolid. Asja teeb aga hullemaks see, et tegu võib olla su kallite õdede-vendadega Kristuses, kes sulle nii teevad. Tean omast kogemusest, et see jätab väga valusad ja sügavad ning raskelt paranevad haavad. 

Thats all for now! 

Be blessed! Olge õnnistatud!

;)

Recovering Biblical Womanhood by Paul Washer

Maybe I am afraid.....

There's no way I can hide
It's written on my face
And all these complications now...


Maybe I'm afraid
To open up and let You in
Behind the curtain


Maybe I'm afraid
Of the questions
That I know You'd raise
What I thought was certain


Maybe I'm afraid
Of the mess that it's sure to make
Of all I've tried to simplify and organize
But I just can't deny


Maybe I'm afraid
To let it go and just accept
The love You've spoken


Maybe I'm afraid
Of the way that I know You'll fix
Everything that's broken


Or maybe I'm afraid
'Cause I don't know who You are
That the more I keep from You
The more I lose
So what am I holding on to?


Maybe I'm afraid
Afraid I'll be complete
It's just so weak in Your hands


Maybe I'm afraid
Afraid that it won't last
And I'll only be half
Without You


Maybe I'm afraid
To let You change my heart
With all it's hiding


Maybe I'm afraid
That I just might fall apart
Unless You're beside me


And I know there's no way I can hide
It's written on my face
And all the complications
Fumbling with my equations now
They crumble to the ground
With everything I've fought to be
Without Your help
'Cause if I let You in
I'll never be the same
No, I can't escape
But maybe I'm afraid

Seda liugu saab kuulata siit:
http://www.youtube.com/watch?v=mWvb-lTa1mo&feature=BFa&list=LLP0NajMLgIV8hO-TfzBoTRA

Olen taas pidanud seisma silmitsi oma hirmudega. Mõeldes kõigele, mis minu elus toimunud on, eriti viimasel ajal, siis pole ka ime, et mul tuleb taas ja taas mingite asjadega silmitsi seista. 

Kardan olla õnnelik, sest see pole kunagi kaua kestnud. Alati on tulnud miski või keegi ja selle ära röövinud. 

Kardan üksindust, samas kardan meeletult enda avada, sest kardan taas haiget saada. 

Kardan olla ma ise, samas jälestan näitlemist ning seeläbi teistega mängimist ja neile valetamist.

Kardan vallaliste noormeestega suhelda, kuna tundub, et kui ma mingi nalja peale naeran ja olen see, kes olen või vähegi hoolimist näitan, siis on mul kohe mingi meeldimine selle noormehe suhtes.

Mis kõige kummalisem - mul on ka Jumala ees vahel hirm olla ma ise ja Talle end avada. Seetõttu ei suuda ma ka mitmeid asju uskuda. Uskmatus on aga karm asi ja see on mind omakorda pannud kartma, et seetõttu olen ma ise nii paljut ilma jäänud. 

Hirmud minus on saatanale tõeliselt hea mängumaa ja usun, et see on tema aastate pikkuse töö tulem minu elus juhtunud asjade kaudu. Kuna Jumalat sain ma tundma alles täiskasvanuna siis on valed mõttemallid ja -mustrid nii sügaval minus, et neist on tõeliselt raske vabaneda. Vahel ma imestan, kuida smul mingites olukordades selline kaitsereaktsioon tekib, et ma ei suuda justkui ise midagi teha, et olukorda kontrollida. Tulemusena teen aga endale veel rohkem haiget. Samas ka Jumalale, sest minu kaitsereaktsioonid hakkavad ka vahel Tema suhtes tööle. 

Mitmel korral olen tundnusend iseenda poolet kuhugi vanglasse panduna, kust ei oska välja tulla.  Palun ja palun, et Jumal eitaks, kuid midagi ei saa juhtuda, kuna ma ei lase Teda ligi. Mingil kummalisel põhjusel kardan muutusi endas, samas igatsen neid, et minust saaks see, kes ma olema pean. Hetkel tunnen seda, et olen enda hale vari, mitte kuninga tütar nagu ma olema pean. 

Miks ma siin nii avalikult neist võitlustest kirjutan?

Põhjus on see, et tegu on reaalsusega. Olen palju aastaid neid asju enda hoidnud ja teinud nägu, et kõik on korras. Lisaks ei meeldi mulle enam näidelda ja seetõttu tegelikult valetada. Tihti näevad noored kristlased ainult nö vagasid vanu kristlasi, kelle elud on justkui ideaalsed ja kellel ei tundu iial mingit raskust või probleemi olevat. Olen ise seetõttu pidanud palju mõtlerma ja kurvastama, kuna olen arvanud, et see on lausa vale kui mul kõik korras pole.