Usk

Esmalt tahan öelda, et minuga on kõik korras. Olen läbi läinud päris keerulisest ajast, mida võis ka minu viimasest postitusest näha. Nüüd on juba parem. Tänu Jumalale saan ma seda öelda. Keeruline ja raske on mingite olukordadega endiselt, kuid see pole enam nii hull.

Siin aitas ka palju see, et sain maal käia. Seal sain rahulikult olla ja mõelda. Jumal tõi esile mitmed küsimused. Suurim neist puudutas usu küsimust. Kas mul on piisavalt usku? Usku sellesse, et Jumal saab muuta ja vabastada. Kas ma ka tegelikult südames usun seda, mida Jumal on öelnud erinevate asjade kohta? Mõtteainet on jätkuvalt. See teema puudutab erinevaid minu elu valdkondi.

Jumal on tõesti viimasel ajal minuga kõnelenud. See on nii hea tunne, sest see kinnitab, et Ta on alati minuga ja Ta tahab mind muuta ja tervendada. Huvitav on see, kuidas Ta on läbi ühe sõbra kõnelenud. Need on olnud valusad, kuid ometi vägagi tõesed väited. Kuigi mõnedest ma pole veel täpselt aru saanud, siiski sisimas tean, et need on minu olukorra kohta.

Vahel on tõesti vaja uue ehitamiseks vana lammutada. Olen liiga palju lasknud endal uskuda asju, mis pole olnud tõesed. Nüüd on aeg neil kaduda ning hakata uskuma tõelist.  Vahel oli küll selline lootusetuse tunne. Mõtlesin, kas midagi üldse kunagi muutub. Aga tuleb välja, et muutub. Isegi kui selleks kulub aastaid.

 

 

Kõik taandub vaid ühele küsimusele - kas ma usun?

 

 "Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus." (Hb 11:1)

 

Selline on siis seis hetkel.

sasipundar

Viimased paar päeva on olnud minu jaoks kohutavad. Usun, et ka inimestele, kes on pidanud minuga kokku puutuma. Ma mõtlen juba tõsiselt,  et mul on vist mingi needus.

Oma käitumist ei oska ma isegi põhjendada. Ilmselt on olnud see reageering mingitele ärritajatele, mis mind sel viisil käituma on pannud. Selle kõige tulemusena tegin ma suure tõenäosusega endale ise karuteene. Ma ei tea, miks ma teen niipalju haiget neile, kes minust tegelikult ka hoolivad. Nii raske on nii elada. Olen justkui iseenda vang. Kõige hullem selle juures on see, et ma ei oska sellest vanglast kuidagi väljapääsu leida. Kristlasena peaks sellised probleemid minust kaugel olema, kuid nii see pole. Asjad on läinud nii hulluks, et minu pähe on hakkanud tulema mõtted enda lõikumise kohta. Ma kardan väga, et ühel hetkel need pole enam ainult mõtted, sest mõtetest sa ju kõik alguse. Ma ei oska midagi teha. Olen lõksus.

Kellega rääkida? Kardan, et olen kaotanud need usaldavad suhted nendega, kes hoolisid. Olen segaduses ja hirmul, et mis minust saab.

See kõik mõjutab minu suhet Jumalaga. Kuigi näen seda, kuidas Ta on igal hetkel minuga, kardan ma ikka.

Palun palvetge minu eest. Palvetage, et Jumal aitaks mul sellest välja tulla ning, et ma saaks ka aru, et minust hoolitakse.

Jumala teed on ikka kummalised.

Elu koos Jumalaga on huvitav. Igav juba ei hakka. Pidevalt on midagi toimumas. Mis siis nimelt?

 

Ühel päeval kogesin midagi väga erilist. Selle tähendust ei mõista ma veel ehk täielikult, kuid see oli midagi, mis pani mind mõtlema. Nimelt oli tegu päevaga, ,kus minu arvates läks kõik suht metsa. Olime just eelmisel päeval kodugrupis valinud endale iganädalase väljakutse. Sain kohe aru, mis mul tuleb teha. Olin väga põnevil ja ootusärevil, et lõpuks ometi on tulemas mingites asjades läbimurre ja saan olla lõpuks vaba. Siis aga saabus see päev, kus kõik läks metsa.  Lisaks tuli langemine mind pidevalt kummitavasse pattu. Samas kogesin sel päeval seda, kuidas Jumal väga selgelt kõneles. Mulle said kaks kirjakohta seotud minu elu olukordaderga. Ma pole väga tükk aega nii selget Jumala kõnetust kogenud. See aga pani mind väga imestama, sest see päev kätkes endas ka ju pattu, mida ma ei olnud seljatanud ega isegi palunud Jumalal end kiusatusest välja juhtida. See pani mind aga mõtlema Jumala armule ja sellele, et minu nõtruses saab ju Tema vägi täielikuks. Sain ka natuke rphkem ehk aru sellest, et Ta mind tõesti armastab ja on minu jaoks alati olemas. Lisaks kinnitas see mind taas, et langemiste  ja feilide korral on ainus õige tee minna Jumala ette ja andestust paluda, mitte minema joosta ja kuhugi peitu pugeda.

 

 

Sel nädalal kogen taas, kuidas olen mingis muutmise protsessis, mis on mulle väga valus ja raske. Seda on keeruline kirjeldada. Need, kes on kogenud Jumala puhastust ja muutmise aegu saavad ehk aru. Igatahes tean, et see kõik, mis on hetkel toimumas on millegi suure nimel. Jumal on loomas midagi uut. Mis see uus on ei oska ma öelda, sest ma pole Jumal.  Seotud on see kuidagi suhetega ja selle teemaga seotud hirmude ning minevikus olnuga. Eile meenus mulle midagi mu minevikust, mis tegi mulle väga haiget. See oli taaskordne kogemus sellest, kuidas mind oli lollitatud mulle väga oluliste inimese poolt. Olin siis küll alles noor pubekas, kuid siiani on see mind mõjutamas. See pani aga omakorda mõtlema paljudele teistele kordadele, kus mulle on nö "nuga selga löödud".

 

Minus tekitab veits paanikat see, et ma pole enam justkui mina ise. Mitmed tegevused, mis Tartus tulid loomulikult, on nüüd justkui kadunud, kuigi mulle endiselt meeldib neid tegevusi teha. Kas see on tõesti Jumala plaan minu tõelise identideedi  esile toomiseks?? See on minu küsimus vimased paar päeva, millele mul täielik vastus veel puudub. Eks aeg anna siin arutust. See on aga tõeliselt ebamugav olukord, kus ma ei saa enam tõesti iseendale loota nagu ma siiani olin harjunud. Olen aru saanud, et ma olen olnud ikka tõeliselt isekas ning uhke enda saavutuste ja oskuste üle. Oma uhkuse nägemine on raske. Veel raskem aga on tunnistada, et ma olen uhke.

 

Ma saan siinkohal ainult Jumalat tänada selle eest, mis Ta on teinud ja tegemas on. Tänan Teda nende inimeste eest, kelle Ta mu teele on pannud, et ma võiks näha oma tõelist loomust, haavu ja hirme, mida ainult Tema saab muuta ja ravida.

 

Aitäh sulle kallis Taevane Isa, et Sa mind nii väga armastad, et sa hoolitsed mu eest  ja puhastad ning valmistad mind igavese elu jaoks!!

 

Aitäh, teile mu kallid sõbrad, kes te olete viimasel paaril kuul mu ümber olnud ja pole mulle mu suure ego tõttu selga keeranud!