Maybe I am afraid.....

There's no way I can hide
It's written on my face
And all these complications now...


Maybe I'm afraid
To open up and let You in
Behind the curtain


Maybe I'm afraid
Of the questions
That I know You'd raise
What I thought was certain


Maybe I'm afraid
Of the mess that it's sure to make
Of all I've tried to simplify and organize
But I just can't deny


Maybe I'm afraid
To let it go and just accept
The love You've spoken


Maybe I'm afraid
Of the way that I know You'll fix
Everything that's broken


Or maybe I'm afraid
'Cause I don't know who You are
That the more I keep from You
The more I lose
So what am I holding on to?


Maybe I'm afraid
Afraid I'll be complete
It's just so weak in Your hands


Maybe I'm afraid
Afraid that it won't last
And I'll only be half
Without You


Maybe I'm afraid
To let You change my heart
With all it's hiding


Maybe I'm afraid
That I just might fall apart
Unless You're beside me


And I know there's no way I can hide
It's written on my face
And all the complications
Fumbling with my equations now
They crumble to the ground
With everything I've fought to be
Without Your help
'Cause if I let You in
I'll never be the same
No, I can't escape
But maybe I'm afraid

Seda liugu saab kuulata siit:
http://www.youtube.com/watch?v=mWvb-lTa1mo&feature=BFa&list=LLP0NajMLgIV8hO-TfzBoTRA

Olen taas pidanud seisma silmitsi oma hirmudega. Mõeldes kõigele, mis minu elus toimunud on, eriti viimasel ajal, siis pole ka ime, et mul tuleb taas ja taas mingite asjadega silmitsi seista. 

Kardan olla õnnelik, sest see pole kunagi kaua kestnud. Alati on tulnud miski või keegi ja selle ära röövinud. 

Kardan üksindust, samas kardan meeletult enda avada, sest kardan taas haiget saada. 

Kardan olla ma ise, samas jälestan näitlemist ning seeläbi teistega mängimist ja neile valetamist.

Kardan vallaliste noormeestega suhelda, kuna tundub, et kui ma mingi nalja peale naeran ja olen see, kes olen või vähegi hoolimist näitan, siis on mul kohe mingi meeldimine selle noormehe suhtes.

Mis kõige kummalisem - mul on ka Jumala ees vahel hirm olla ma ise ja Talle end avada. Seetõttu ei suuda ma ka mitmeid asju uskuda. Uskmatus on aga karm asi ja see on mind omakorda pannud kartma, et seetõttu olen ma ise nii paljut ilma jäänud. 

Hirmud minus on saatanale tõeliselt hea mängumaa ja usun, et see on tema aastate pikkuse töö tulem minu elus juhtunud asjade kaudu. Kuna Jumalat sain ma tundma alles täiskasvanuna siis on valed mõttemallid ja -mustrid nii sügaval minus, et neist on tõeliselt raske vabaneda. Vahel ma imestan, kuida smul mingites olukordades selline kaitsereaktsioon tekib, et ma ei suuda justkui ise midagi teha, et olukorda kontrollida. Tulemusena teen aga endale veel rohkem haiget. Samas ka Jumalale, sest minu kaitsereaktsioonid hakkavad ka vahel Tema suhtes tööle. 

Mitmel korral olen tundnusend iseenda poolet kuhugi vanglasse panduna, kust ei oska välja tulla.  Palun ja palun, et Jumal eitaks, kuid midagi ei saa juhtuda, kuna ma ei lase Teda ligi. Mingil kummalisel põhjusel kardan muutusi endas, samas igatsen neid, et minust saaks see, kes ma olema pean. Hetkel tunnen seda, et olen enda hale vari, mitte kuninga tütar nagu ma olema pean. 

Miks ma siin nii avalikult neist võitlustest kirjutan?

Põhjus on see, et tegu on reaalsusega. Olen palju aastaid neid asju enda hoidnud ja teinud nägu, et kõik on korras. Lisaks ei meeldi mulle enam näidelda ja seetõttu tegelikult valetada. Tihti näevad noored kristlased ainult nö vagasid vanu kristlasi, kelle elud on justkui ideaalsed ja kellel ei tundu iial mingit raskust või probleemi olevat. Olen ise seetõttu pidanud palju mõtlerma ja kurvastama, kuna olen arvanud, et see on lausa vale kui mul kõik korras pole.

Feil!?

Taas haiget Sul ma teinud.
Armastust mujalt otsima läinud.
Valiku ees taas seisnud ma - 
kumba teed nüüd tahan minna?
Ühel pool sillerdav ja sile tee, 
mis hoopis on valutee.
Kuid teine nii künklik ja kurvine näib.
Valguse laps sellel ju hoopis käib.


Andestust taas paluma pean,
Sinult, kes kõike tead.
Plaanid Sul minu kohta ju head.
Su raamatusse ammu kirjutati need read.
Valikuid mul palun teha aita!
Sinu otsuseid ei tohi ju laita.


Taevasse, taevasse tahan ma minna!
Sinna, sinna luba mul minna!
Sinuga koos minna ma tahan.
Abi kuid selleks sinult ma vajan.


Vaenlane mu ümber käib.
Vahel kõik nii lootusetu näib.
Issand, mind palun ta eest varja,
kuulun ma ju Hea Karjase karja.
Tänu Sinule vaid elan!
Las kiituslaul minu südames kõlab!


Taaskord päiksekiiri näen.
Edasi minna saan vaid Sinu väes.
Võit lõplikult on Sinu käes.
Vabastanud oled ka minu käed!

***

See luuletus sai kirjutatud, kui olin taas eksinud ja langenud - teinud seda, mis vale ja minu  suhet Jumalaga rikkuv. Olen taaskord võitlemas sõltuvusega, mis on mind aastaid saatnud. Kuni eelmise aasta lõpuni olin tänu Jumalale suutnud olla pea aasta sellest vaba, kuid vaikselt hakkas see aasta lõpu poole tagasi tulema. Eks meil kõigil ole omad nõrgad kohad ja minu jaoks on see konkreetne ala. Sealt on mind vaenlase poolt kõige kergem rünnata. Eriti juhul, ,ui ma pole oma suhet Jumalaga hoidnud ja toitnud nii nagu peaks. Lisaks olen ma ise lasknud sel sõltuvusel minu taas kasvada, sest olles mitmeid kordi sellele vabatahtlikult järgi andnud, on see minus kasvanud ja kasvanud, ning nüüdseks on see taas võimutsemas minu üle. Samas on mind taas ja taas pannud imestama Jumala armastus ja ustavus nendes olukordades, kus ma olen selgelt Ta käsu vastu astunud.  Tema on mind alati üles tõstnud ja öelnud, et lähme nüüd edasi. Sest see, et me jääme sinna oma soppa, kuhu me langenud oleme, ongi vaenlase plaan. Plaan seleks, et me loobuks tegemast seda, mida Jumal on meid kutsunud tegema. 

Vahel ma mõtlen ja soovin, et saks enda eest põgeneda. Kõige selle kurjuse ja saasta eest, mis minus on. Nähes oma isekust, hoolimatust ja laiskust, lisaks kõiki neid mõtteid, tuleb ahastus peale. Samas on minus ka nii palju, mis on muutunud. Vana loomus vs. uus loomus. Kõik see tekitab minus pidevalt küsimusi, mis vahel jäävad vastuseta. Samas on käimas pidev õppimise protsess, kus nii mitmelgi korral on tulnud samu asju uuesti ja uuesti õppida. Ideaalseks pole meist ju kedagi loodud. Ainult Jeesus on olnud täiuslik inimene. Meid, kes me siin Maal ringi kõnnime, on kutsutud saama Tema sarnaseks. Jumal on öelnud, et meid, kes me oleme pöördunud ära oma vanast elust ja oleme otsustanud olla Jeesusega, on Ta uueks looduks teinud (^{2Kr 5:17}Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.). Vahel on seda raske uskuda. Eriti siis kui oled teinud valesti ja vaenlane süüdistab, et sa oled ikka selline ja selline ning, mis kõik veel. Kuid tema on valede isa ja teeb kõik selleks, et me ei oleks koos Jumalaga ega usuks seda, mis Jumal on oma sõnas öelnud. Samas ei tohi ka me ise pidavalt ringi käia selle mõttega, et küll Jumal mulle kord kõik andeks annab kui ma vaid palun. Kuigi Jumal on armastus (1Jh 4:8, 1Jh 4:16) ei salli ta pattu ja käsib meil loobuda kõigest patust (Gl 5:19 - 21, Kl 3:5).  Selleks, et me saaksime olla puhtad, on meil vaja Jeesuse verd, kes läks ristisurma, et kanda meie patusüü, et me võiksime taaskord olla suhtes Jumalaga (1Jh 1:7 ...tema Poja veri puhastab meid kogu patust.). 

Me peame ainult minema palves Jumala ette ja oma patte tunnistama (^{1Jh 1:9}Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. ). See pole lihtne. Vahel tahaks mida iganes teha, et mitte tunnistada oma patte, kuid see on ainus tee vabaduse ja andestuseni.  

Mina ja andestamine

Viimase kuu jooksul on tulnud mul tegeleda andestamise teemaga. Nimelt juhus kuu aega tagasi minu jaoks väga valus asi. Ma pidin lõpetama suhtlemise ühe oma parima sõbraga. See oli minu jaoks väga raske, sest ta oli suht ainus, kellega ma sain vabalt suhelda ja rääkida sellest, jis minu elus toimub. Arvasin, et ta peab ka mind oma sõbraks, kuid selgus hoopis midagi muud. Ma ei saanud aru, miks ta ise mulle midagi ei öelnud vaid ma pidin kõike kuulma teiste kaudu. See tegi väga haiget. Samas ei saanud ma ka temaga ise rääkida, sest see polnud mulle lubatud. See kõik tekitas minus metsiku segaduse, mistõttu halvenes mu suhe Jumala ja teiste inimestega, sest ma olin pidevalt turris. Lisaks polnud mul kellegagi rääkida. Nii hoidsingi ma kõike enda sees, kus see mind mürgitas ja veel rohkem segadusse ajas. Mõtlesin pidevalt juhtunu peale ja püüdsin kõike unustama ja teha nägu, et seda inimest ei eksisteeri minu jaoks enam. Püüdisn panna ennast uskuma, et kõik, see tema jutt meie sõprusest ja muudest asjadest on jama ning vale. Aga ega ma siiani ei tea, mis tegelikult oli selle kõige taga. Nii ma siis olingi kui turris siil, kes ei suutnud enam kedagi usaldada, kes oli pidevalt kaitses ja üritas vihata kedagi, kes oli haiget teinud.  Mõni päev oli kergem ja siis tundus, et ma olen suutnud valust üle saada, kuid samas järgmine päev tuli kõik tagasi. Nii oli ka sellega kui olin palves sellege justkui asjad selgeks saanud. Aga see jäi mind ikka kummitama. Pidevalt oli tunne, et tahaks talle peksa anda ja täiega tagasi teha.  Paari päeva eest olin ma sellises piunktis omadega, et ma ei suutnud enam. See oli mind hulluks ajamas. Teadsin, et pean midagi ette võtma, kuid ei teadnud mida, sest isegi palvetamine ei tundunud aitavat. Teadsin, et pean andestama, kuid minus polnnud ei jõudu ega tahtmist seda teha.

Eile õhtul aga juhtus midagi. Olin just parasjagu mõtlemas, mida Marile ja Jannarile saadetava kaardi peale, nende abiellumise puhul, kirjutada, kui Jumal juhtis mind ühe raamatuni. Selleks oli J. McDowelli "Armastuse saladus". Kui olin neile sobiva teksti leidnud siis sirvides seda raamatut, jäi mulle silma peatükk, mis räägib andestamisest. Tundsin, et pean seda lugema. Kuulasin samal ajal ka ülistust. See aeg kujunes millekski väga imeliseks. Lugesin, palvetasin ja kuulasin muusikat. See kõik viis mind mõistmisele, et mul tuleb andestada, sest Jumal on mulle andestanud ju nii palju. Mõistsin, et andestus on ainus lahendus, mis mulle rahu toob. Kogesin sellist vabadust, et ma ei oska seda kirjeldada. Sain Pühalt Vaimult jõudu, et andestada. Mõistsin ka, et see inimene peab vastutama oma käitumise eest Jumala ees ja seetõttu pole mul õigust tema käitumise üle kohut mõista. Lisaks olen ma ise piisavalt palju vigu teinud ja teen neid kindlasti veel ja seetõttu tuleb mullegi nii mitmetel inimestel andestada.

Mõned mõtted sellest peatükist, mis mind eriliselt puudutasid:

"Ma andestan sulle" ütlemine tähendab ka oma emotsioonidest lahti laskmist ja loobumist õiglasest reageeringust ning õigusest tagasi teha, ükskõik, kui tugevalt sa kättemaksu tahad.

Andestada tähendab halastada, mitte nõuda õigust.

Kui ma ei andesta, siis põletan silla, millest mul ühel päeval on vaja üle minna.

Andestamine ei tähenda teesklemist, et eksimust pole kunagi olnud.

Andestamine pole ükskõiksus. Kui su suhtumine on " ja mis siis", siis eirad sa konflikti, millega on vaja tegeleda.

Andestamine pole leplikkus.

Andestamine ei tähenda, et inimene, kellele sa andestad, muutub.

Andestamine ei kaitse sind tulevikus haavade eest. Kui sa oled aga nüüd võimeline andestama, siis oled sa tulevikus võimeline paremini käsitlema ette tulevaid konflike ja haavumisi.

Kui sa ootad, et teine tuleb ja oma süüd tunnistab ning sinult andeks palub, siis lased sa sel inimesel oma elu kontrollida.

Unustamine tähendab, et haavumine ja soov tagasi teha ei kontrolli meid enam.

Üks peamisi põhjuseid, miks me ei andesta, on hirm. Kui sa kellelegi andestad, siis teed sa end selle inimese ees haavatavaks. Sa võibolla ei andesta teisele kuna oled saanud kõrvetada ja kardad uuesti haiget saada.

Lisaks hirmule on veel uhkus, mis ei lase meil andestada. See ütleb "Mul polegi seda suhet vaja. Ma ei vaja seda inimest."

Ka jõu puudumine ei lase meil andestada. Pärast tugevat haavumist võime tunda, et meil pole lihtsalt nii palju jõudu, et öelda teisele "Ma annan sulle andeks.".