sidewalk prophets (esitusloend)

words I would say

Vahel on väga raske inimestele öelda, mida sa mõtled või tegelikult tahaksid öelda. Eriti just nende inimeste puhul, kes kallid on. Minu puhul on see vähemalt nii. 

Kuulasin täna üht lugu, mis kinnitas mind selles kui oluline on vahel ületada oma hirm ja rääkida välja need sõnad, mis on südames. Kasvõi panna need lihtsalt paberile. 

Laul ise on selline:

Three in the morning,

And I'm still awake,

So I picked up a pen and a page,

And I started writing,

Just what I'd say,

If we were face to face,

I'd tell you just what you mean to me,

I'd tell you these simple truths,

Last time we spoke,

You said you were hurting,

And I felt your pain in my heart,

I want to tell you,

That I keep on praying,

Love will find you where you are,

I know cause I've already been there,

So please hear these simple truths,

From one simple life to another,

I will say,

Come find peace in the Father,

Be strong in the Lord and,

Never give up hope,

You're going to do great things,

I already know,

God's got His hand on you so,

Don't live life in fear,

Forgive and forget,

But don't forget why you're here,

Take your time and pray,

These are the words I would say.

Ise olen viimasel ajal kahele inimesele kirjutanud, mida ma oma südames nende kohta arvan ja, mida olen tahtnud neile öelda. Lisaks ka olen kirja pannud, miks ma käitun nii nagu ma käitun. Kuigi viimast on väga raske teha, sest ega ma vahel isegi ei tea miks ma mingil viisil käitun. 

Mitmete inimeste puhul ei saagi ma öelda, mida ma tegelikult tunnen või arvan, sest see ei muudaks midagi ning teeks minu elu veel keerulisemaks kui see on. Lisaks ei muudaks see midagi, kui nad teaks. Nii ongi vahel minu käitumine paljudele arusaamatu, sest ma ei taha, et nad tegelikkust näeksid.  See tegelikkus on mulle endalegi hirmutav. 

Minu jaoks on keeruline välja öelda, et keegi minu jaoks oluline on. Elu on näidanud, et siis juhtub selle inimesega midagi. Ta kas lihtsalt kaob minu elust või ei taha ise enam minuga mingit tegemist teha. Seetõttu on need juhud, kui ma oma kiindumust või hoolimist sõnaliselt väljendan harvad. Praktiliselt on seda mul isegi lihtsam teha. Kuigi jh, kallistamine ja muu selline värk on ikkagi keerulised vahel. Just neis olukordades, kus näen teise inimese reaalset vajadust selle järgi. 

  

Tean, et osad inimesed arvavad seetõttu, et ma olen mingi jääkuninganna või hoopis vihkan neid, kuid see pole tegelikult nii. See omakorda teeb väga haiget ja võtab üldse igasuguse tahmise hoolimist väljendada ära. Samas on Jumal mulle andnud hooliva ja armastava südame. Mulle see tundub vahel lausa needusena, kuigi see pole nii. Lihtsalt tõeliselt raske on neis olukordades, kus sa oled midagi kogu südamest teinud ja selle ei pöörata mingit tähelepanu või lausa  naeruvääristatakse seda.  Kuna ma tean, et ma kaldun olema isekas siis tekib lõpuks tunne, et mis mõtet on mul lasta end Jumalal isetumaks muuta, kui see nagunii kellelegi korda ei lähe. Samas oma südame ja Jumala vastu ei saa. Mingitel hetkedel näen tõeliselt end kusagil võitlusväljal seisvat, kus vastamisi on isekas mina ja isetu mina - kord on üks võidukas, kord teine. Olles oma isekuses teistele haiget teinud on tihti nii kohutav tunne, et tahaks surra. Mulle ei meeldi teistele haiget teha, kuigi vahel mõne inimese puhul  tuleb selleks suur tung. 

Mõtlen, kuidas saaks ma öelda, et ma armastan kedagi endiselt kui see on totaalselt võimatu, sest ma isegi ei tahaks armastada. Sügaval sisimas on see nii. Selle tunnistamine on aga mulle meeletult raske, sest  ma ei tahaks seda inimest enam oma lähedalegi. Isegi oma lähedastele sõpradele ei saaks ma ju seda öelda.  Ma ei tahaks ju, et mind imelikuna võetaks. Lisaks oleks elu ju palju kergem. Keegi ei imestaks, et ma pole endiselt üle saanud või miks ma nii kangesti tahan tema kohta midagi halba öelda, et panna ennast uskuma, et ma saan teda ka lihtsalt kui venda armastada. Oleks ju palju lihtsam kui ma endalegi ei tunnistaks, kui sügava haava tema ja teiste suhtumine minusse jättis. Samas näen ma, kuidas see mõjutab nii paljut ja paneb mind vahel käituma nii nagu ma isegi ei ootaks. Ehk siis oleks justkui kusagil nõiaringis. 

Olgu tunnete, mõtete ja olukordadega nii nagu on, kuid Jumal teab, mis on tõsi ja mis mitte. Vahel on ka meie süda väga petlik. Armastuski kellegi vastu võib olla ja võib ka mitte olla reaalne. Ja kas sel on üldse tähtsust? Tähtis on ikkagi ju ainult Jumala tahte sündimine. See on aga kõigile parim. Iseasi on kas tahetakse seda uskuda.

Tean, et minu jaoks on olemas üks imeline plaan ja elu. Elu, mis ei pruugi ehk siinse maailma silmis olla selline nagu see maailm ootab, kuid kord on mul võimalus olla igavesti koos Jeesusega, kes jättis oma elu, et mul võiks üldse olla lootus igavesele elule. Kord võin minna Isa juurde taevasse, kuhu ka Jeesus peale oma surnuist ülestõusmist läks. 

Kuigi minu siinne elu on täis eksimusi ja vigasid, saan ma alati Jumalat usaldada, et Tema juhib mu samme ja aitab mind kui ma ise olen pange pannud. Nii nagu kadunud poeg võeti isa poolt rõõmuga vastu, võib igaüks saada selle osaliseks. Jumal ootab ju oma kadunud poegi ja tütreid tagasi oma koju. 

Sul on see võimalus - kas tulla tagasi Jumala juurde, kes on meie Taevane Isa või elada oma elu nii nagu sa ise tahad. 

Nüüd sai küll üks pikk postitus, kuid ehk oli vaja.

Hugs and blessing for you!!

:)

üks esmapäeva hommik

Täna on üks kummaline hommik. Põhjus on ehk selles, et olen üle tüki aja kodus. Peaaegu terve eelmise nädala olen ma kodust eemal olnud. Käisin Tartus ja olin tihti oma vabal ajal Riina juures.

Kummaliseks teeb selle hommiku ka see, et olen kuidagi kurb. Viimasel ajal olen FB-s mõningate vaadatud piltide ja uuenduste puhul kurvaks muutunud ja mõelnud enda elule ning neile asjadele, mis mis minu ellu pole veel tulnud. Mõtlen siin neid pilte ja staatuseid, mis on seotud laste ja pulmadega. Seda tunnet on isegi raske kirjeldada. Meeleheitest ajendatud see enam pole, sest siis lahistaks ma praegu nutta. Saan seda öelda, et varem see nii oli. Kuid raske on ikkagi. Tean, et hetkel pole see aeg veel käes. Samas olen viimastel nädalatel tõsiselt mingite olukordade valguses mõtlema, kas ma ikka olen selleks valmis, mida abielu ja laste kasvatamine on. Olen liiga palju pidanud nägema, millised on elud neil, kes on koos valedel põhjustel  ja, kuidas laps(ed) seetõttu kannata(vad)b. Olles piisavalt palju ka vaadanud ja kuulanud erinevaid jutlusi sellest, mida üks piibellik abielu endast kujutab, et tõsiselt mõelda enda valmisoleku üle. Ma ei taha midagi vähemat kui on neis kirjeldatud abielu. 

Kuid tean, et see nõuab meeletut tööd ja tohutut Jumala usaldamist just minu poolt. Sügaval sisimas kogen selle teema üle mõeldes midagi nii suurt, et seda ei saa sõnadesse panna. See on midagi, mida ma tohutult igatsen, kuid mis samas väga hirmutab. Mõistan, et see on midagi, mida Jumal on ilmutanud, kuid 100% selgus mul sellest puudub. Abielu on ju Kristuse ja koguduse suhte võrdpilt, millest apostel Paulus räägib kirjas efeslatele 5-ndas peatükis. 

Viimaste päevade jooksul on hakanud meenuma taas mingid mälestused, mis on minu jaoks väga olulised olnud, kuid selle sõpruse purunemise tõttu pole ma tahtnud neid asju mäletada. Raske on näha, et seda inimest, kellega ma väga hästi sain läbi ja usaldada sain ning, kellega oli hea rääkida, pole enam olemas. Nähes teda nüüd näen vaid kedagi, kes on ülbe, üleolev ja uhkust täis. Nii huvitav, et selle nägemiseks ei pea isegi temaga isiklikult rääkima. Niivõrd palju võib lugeda välja inimese käitumisest ja suhtlemisest  teiste inimestega. Mulle on see väga valus, sest mina mäletan teda hea  ja siira inimesena, kelle arusaamad mind vahel küll imestama panid. See on huvitav, kuidas inimese aju, pidi halbu kogemusi unustama ja kuidas soovitatakse mäletada ainult häid asju. Temaga seotud head mälestused on mulle just need, mida tahaks unustada, kuigi need on vägagi head ja südantsoojendavad. 

Tartus oli tore aeg. Sain kohtuda väga mitmete oma sõpradega ja ka oma kahe pisikesega. Noorekal sain taas kogeda Jumala suurust, armastust ja seda, kuidas Tema on õnnistanud. Saades Jumalalt sõna nende kohta, kes seal olid, oli nii võimas tunne. Viljandis olles pole ma Jumalalt just palju selliseid otseseid sõumeid saanud. Iga Jumala kõnetus on väga oluline just seetõttu, et kui me sellele selja pöörame võib see viimaseks jääda. See on suur eesõigus ja võimalus kui Jumal midagi ütleb. Kui Ta nii elevalt kõneleb nagu siis, on see midagi suurt ja olulist. 

Lugesin täna hommikul taas Psalme. Need on ikka nii head. Mõtlesin, et lisaks siia ühe oma lemmikutest. Selleks on Psalm 139.

Jumal on kõikjal ja teab kõik

¹Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.
²Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
³Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
⁴Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
⁵Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
⁶See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.
⁷Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
⁸Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
⁹Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
¹⁰siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.
¹¹Ja kui ma ütleksin:
"Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!",
¹²siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.
¹³Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
¹⁴Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
¹⁵Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
¹⁶Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
¹⁷Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
¹⁸Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.
¹⁹Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad!
Ja et minust taganeksid verevalajad,
²⁰kes sinust räägivad salalikult,
kes silmakirjaks tõstavad häält,
need sinu vaenlased!
²¹Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand,
ei peaks vihkama,
ja kas ei peaks mulle olema tülkad need,
kes tõusevad sinu vastu?
²²Täie vihaga ma vihkan neid,
nad on saanud mu vaenlasteks.
²³Oh Jumal, uuri mind
ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi
ja tunne ära mu mõtted!
²⁴Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!

Ma olen Jumalale nii tänulik, et Tema saadab mind kõikjal. Seetõttu ei peama ka muretsema, kuidas ma edasi minema pean.Saan alati paluda, et Ta juhataks mind edasi seda teed, millele mind pandud on. Nii rasketel kui ka kergematel aegadel;nii neil aegadel kui ma pole iga päev jõudnud Piiblit lugeda, on Tema alati ustavaks jäänud. Tean, et Tema juhib mu samme tihti nii, et ma ise seda ei teadvustagi. Mul pole selle vastu midagi, sest Ta on ainus, kes teab, mis mulle kasulik ja hea on. Ma ei kujuta ettegi kui paljust halvast Ta mind hoidnud on.  

Nii, et tänu ja kiitus ainult Jumalale!

Smile!

Vennaarmastusest

Viimastel päevadel olen leidnud end mõtlemas ja küsimas Jumalalt, mis on vennaarmastus. Milline on see armastus nende vahel, kes on Kristuse ihu liikmed. Jumal on mind ka mitmeti kõnetanud. 

Piiblis on mitmeid kohti, kus mainitakse vennaarmastust:

^{Rm 12:10}Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!

^{1Ts 4:9}Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist,

^{Hb 13:1}Vennaarmastus jäägu kindlaks!

Kuid milline see välja näeb ning, kuidas peaks see meie praktilises elus väljenduma?

Mind kõnetas täna väga VBK pastori Aamo jutlus, kus ta rääkis sellest, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalgu. Jeesus armastas neid sellistena nagu nad olid. Tema jüngrid olid kõik väga erinevad, kuid Ta armastas neid nii palju, et ta pesi nende jalgu. Jalgade pesemine oli tol ajal alamate orjade töö. Nii alandas Ta end madalaima inimese tasemele, kuigi Ta ise oli Jumal. Ta teadis ju neist kõike - millised on nende motiivid ja kavatsused, kuid ta ei keeranud neile selga. 

Mulle sai kuidagi nii elavalt selgeks, et kuidas mina peaksin käituma nendega, kes on minu vennad ja õed Kristuses. Nägin, et mul tuleb neid armastada nii, et ma panen ennast tahaplaanile ja teha seda nende heaks,  mida Jumal tahab, et ma teeks. Mõistsin, et kui ka minu tegusid, mis on tehtud armastuses. on mõistetud valesti, ei ole ma midagi valesti teinud. Lihtsalt selles maailmas tundub selliste tegude puhtus alati küsimuse all olevat. Kuid Jumal teab, mis on meie südametes ja, kuidas me tegelikult mõtleme ja mille alusel tegutseme. Tean nüüd, et ei pea enam mõtlema,. mida teised arvavad, kui tean, et Jumal ootab, et ma hooliks ja armastaks on usukaaslasi. 

^{Mt 25:40}Ja kuningas vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle."

^{Mt 25:45}Siis ta vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi."

Need Jeeuse sõnad viitavad selgelt sellele, et kui me teenime oma usukaalsasi ehk siis nii õdesid kui vendi, oleme seda teinud justkui oma Issandale Jeesusele. 

Tean ka, et Jumal on ainus allikas, kust ma võin saada seda armastust, mida jagada oma usukaaslastele kui ka neile, kes veel ei tunne Jumalat. Johannes kirjutab oma esimese kirjas, et "Jumal on armastus". Nii on Tema allikaks sellele, mida minus endas on tegelikult nii vähe. 

Kui meil pole muud põhjust teiste armastamiseks siis peaks piisama sellest, et Jumal on surnud igaühe pattude eest siin maailmas. Jumala armastus meie vastu oli ni suur, et Ta saatis oma ainsa poja meie eest surma (Jh 3:16), et meil oleks elu ja seda veel külluslikult (Jh 10:10). 

Ma tänan Teda, kes on avanud mu silmad nägema veidike seda, kuidas olla Tema jünger ja armastada Teda ning Tema jüngreid.