Nii! Nüüd see siis tuleb! Mis. mis?!?! Minu kauaoodatud uus sissekanne. Sirgi on juba vist mingi kaks korda maininud, et ma pole midagi uut siia kirja pannud. Tegelikult oleks võinud selle aja peale juba paljut siia kirja panna. Tõsiasi, et olen viimasel ajal väga netikaugeks inimeseks muutunud, pole lasknud varem uut sissekannet teha. Samas olen netti saanuna unustanud selle, et peaks.
Mis siis toimunud on? Jumal on mu eluteele saatnud palju huvitavaid, põnevaid, raskeid, keerulisi, rõõmsaid, kurbi ja ülestõstvaid tegevusi ja sündmusi. Osad on olnud minu valede valikute tagajärjed, millega on tulnud tegeleda. Osad on teiste rõõmu jagamine. Teised jällegi ootamatute tunnete endast avastamine. Ühesõnaga – kirju. Elu on väga kirju olnud.
Nüüd täpsemalt siis.
Osadus Jumalaga on kindlasti kasvanud. Olen mitmed asjad läbi- ja ümbermõelnud ning teinud selle põhjal teatavad otsused. Olen otsustanud võtta vastu kõik, mida Jumalal mu elu jaoks plaanis on. Mitmed annid, mida Jumal on mulle andnud, pole leidnus kasutust, sest ma olen olnud mingites hirmudes kinni. Nüüd ootan põnevusega, millal ma saan nende kasutamiseks piisavalt Jumala poolt ettevalmistatud. Tunnen, kuidas olen nagu treeningul, et saaks olla vabalt kasutatav tööriist Jumala tahte täitmisel. Eks raske ole ka. Oma mina allutamine on ikka tõeliselt suur ja vaevanõudev tegevus. See on nagu üks mingi köharohu reklaam. See seisnes selles, et üks mees läks magama. Järgmisel hetkel kargas talle kallale üks roheline köhakoll ja alguse sai poksimatš. Ma tunnen ennast nagu see mees, kes püüab sellest köhakollist vabaneda. Minu puhul oleks tegemist siis minu MINA-ga, mis ei anna võitluseta alla. Olles aga selle võitnud siis saabub imeline Jumala ligiolu, mille lõppu ei tahaks iial. See on lihtsalt nii võimas. Jumala ligiolu on kui segu piiritust ja tingimusteta armastusest, täielikust vabadusest, turvatundest ja tõelisest rõõmust. OH, seda on tohutult raske sõnadesse panna. Seetõttu peabki igaüks seda ise kogema. Kogu südamest loodan ja palun Jumalat, et paljud võiksid seda kogeda., et nad siis kiidaksid ja ülistaksid meie Issandat, kes on kõik loonud ja meid Jeesuse vere kaudu lunastanud.
Ühe impulsina rohkem Jumala ligiolu ja tahtmist minu elus otsida oli üks vestlus ühe sõbraga. Kõik sai alguse mõned nädalad tagasi, kui tundsin, et pean talle helistama. Kohe sain ka aru, miks pidin seda tegema. Tema hääl reetis, et midagi on väga pahasti. Peale mõningaid julgustavaid sõnu rääkis t, mis oli juhtunud ja, mis ta hinge rusus. Minu jaoks osutus ta jutt väga üllatavaks, mis pani minus tunded möllama. Tunded, mille olin ammu maha pannud ja, mille kohta olin otsustanud, et need ei vii kuhugi ning otsustanud need minevikku jätta. Nii ma siis võitlesin pisaratega. Olin segaduses. Rõõm ja tohutu kurbus olid minus korraga koos. Olin rõõmus selle üle, mis ta rääkis ja, et sain teda ehk julgustada ja juhatada, kuidas midagi teha. Kurb – ootamatu tunnete laviin ehk. Ma ei saanud isegi tol hetkel aru, mis toimus. Olin ka enda sellise reaktsiooni pärast ka nördinud. Mingi hetk hakkasingi nutma. Sellega tegin talle tema olukorra veelgi keerulisemaks. Vähemalt tol hetkel. Mõelge ise – sa räägid midagi rasket oma südamelt ja siis see, kellele räägite hakkab ka nutma, kuid hoopis mingi muu asja pärast. Pealegi asja, mis kuulub ammugi minevikku. Järgmine päev oli minu jaoks totaalselt karm. Mure oma sõbra olukorra pärast ja enda segased tunded. Oleks tahtnud lihtsalt selle enda seest välja nutta või lausa välja kiskuda. Õnneks sain Mariga rääkida ja oma koormat kergendada. Kiitus ja tänu Jumalale, et Ta on lasknud Maril mu ellu tulla ja headeks sõpradeks saada. Kõik see pani mind kummarduma Jumala ette, et Ta teeks vabaks ja annaks jõudu kõigest eelseisvast läbi minna. Ehk siis aitaks mu tunnetel jõuda järgi mõistuse otsusele. Samas mõistsin ka, et kui ma hoian neist tunnetest kinni siis ei saagi ma ju iial valmis, et võtta vastu see inimene oma ellu, kellega Jumal on mind kokku määranud. Samas olin ma juba väga pikka aega igatsenud taga seda siirast tagamõteteta sõprust, mis meil kunagi oli. Nüüd saab see võimalik olla. Kuigi jh, olles ta eks, ei pruugi see meie sõprus ta uuele tüdrukule meeldida. Kuid usun, et ka see asi on Jumala käes.
Tihti tahab Ta anda meile midagi palju paremat. Ta ootab vaid seda, et me paneksime maha kõik oma koormad, mured, probleemid ja kõiki mida me oma MINA-ga ihkame. Seda on alul ikka tohutult raske mõista. Kuid kui oled nõus tegema Tema tahte kohaselt siis see on nii vabastav. Ma olen viimasel ajal nii selgelt tundnud, kuidas minu enda mingid ihad ja soovid mind justkui oma köidikutesse seovad.
Üks rõõmustav uudis oli minu õelapse - Jane-Ly – sünd, mis tabas mind väga ootamatult. Olin Tallinnas Reesel külas kui ema helistas ja teatas uudisest. Samal päeval sain teada ka, et mu sõbra keeruline olukord oli lahendus leidnud. Lisaks sain kooku üha kunagise väga hea sõbrannaga, keda polnud ligi pool aastat näinud. Järgmisel päeval nägin ka ta õde, kes samuti oli mu väga hea sõbranna Temaga polnud ma üle aasta näinud ega ka pikemalt suhelnud. Tallinnas oleku ajal käisime Reesega kinod Rapuntsli animafilmi vaatamas. Hästi nunnu film oli. Kurb natuke ka. Lisaks käisin Oleviste noorekal. Võimas oli. Niiiiiiiiiii palju noori!!! Meie Kolgata kogudus on vb ainult natuke suurem kui nende noorte arv, kes seal olid.
Ootan põnevusega, mida Jumalal mu jaoks järgnevatel päevadel, nädalatel, kuudel ja aastatel mulle varuks on. Kui Jumal elupäevi annab, sest oma mineku aega ei tea meist keegi ette.
Lõpetan nii nagu Paulus oma mitmetes kirjades lõpetab: Meie Issanda Jeeuse Kristuse arm olgu teie kõikidega. Aamen!
