minu nunnu õelaps :)

viimase kuu mõtted, tunded ja läbielamised

Viimase kuu aja sisse on mahtunud palju tegemisi, mõtteid ja tundeid. 

Mis siis toimunud on?

Päris mitu minu head sõpra on pidanud oma sünnipäeva. Kaks neist on veel päris noored - Janika ja Romet. Janika sünnipäeva puhul sõitsime kogu oma noorte kambaga Pärnu, kus saime niisama rannas chillida ja koos linna peal jalutada ning koos ka söömas käia. Üks ütlemata tore aeg oli see. Rometi sünnipöeva puhul saime tema juures kokku ja üritasime grillida, kuid see ei tulnus eriti välja, kuna süsi ei tahtnud kuidagi süttida. Nii sain minagi midagi kasulikku teha ja liha sai ka valmis ehk siis liha pannile ja praadima. Hästi mõnus oli ühise laua taga olla ja juttu ajada. Viimane sünnipäev oli alles mõned päevad tagasi, kui meie armsal Riinal oli sünnipäev. Talle sai üllatuseks tehtud toatäis siniseid lilli, mis oli meie ühise hea sõbra idee. Mina sain taas kokata ning tegin seekord tordi. Sellina rahulik ja vaikne sünnipäev oli. Tartust olid ka osad tulnud. Mängisima lauamänge ja pärast jalutasime koju.

Augusti alguses oli Kolgata koguduse perelaager. Igatsesin sinna terve suvi minna, kuid oma töö tõttu ei teadnud kas saan minna, sest graafik tehakse alles paar päeva enne uue kuu algust teatavaks. Nii ma siis ootasin ja palvetasin, et saaks ikka minna. Lõpuks sain teada, et saaks olla aint kaks päeva. Tänu Jumalale sain ka pühapäeva vabaks nii, et sain ka kauaoodatud teenistusel viibida ning leivamurdmisel osaleda. Laagris oli nii tore, sest sain taas Kolgata inimestega suhelda ning, mis veel parem sain Aaronit ja Joonatani hoida. See oli ka mulle üks palvevastus. Nimelt olin enne laagrist palvetanud, et võiksin millalgi nii Aaronit kuika Joonatani näha. Need kaks last on mulle väga armsad, sest olen neid pisikesest peale hoidnud. 

Sain ka Viljandi English Camp`is osaleda. Sõitsin sinna rattaga otse töölt ning olin seal kaks päeva. Kuna laager oli mõeldud noortele ja mittekristlastele siis oli see minu jaoks huvitav kogemus. Samas väga õpetlik. Sel ajal sain olla palju aega Jumalaga, kuna mul oli seda ka väga vaja, sest minu suhe Jumalaga oli muutunud jahedamaks. Mul polnud enam nii palkju aega, et palvetada ja Piiblit lugeda. See mõjutas aga omakorda kõike. Nüüd aga sain taas palvetada ja oma elust Jumalale rääkida ning oma muresid ja mõtteid Temaga jagada. 

Täna käisin tervisekontrollis. Sain teada, et minuga on esialgu kõik korras ja kui vereproovides pole mingit jama siis olen terve nagu purikas. Sain oma hirmust ka vabaks. Nimelt kartsin, et mul võib suhkruhaigus olla, kuid mu veresuhkur oli normis, nii, et muretseda pole esialgu põhjust. Kuid vereproovi andmine kujunes minu jaoks taas suureks katsumuseks, kuna ma kohutavalt kardan veenist vere võtmist. Tean,et see on mu peas kinni, kuid ega see teadmine asja kergemaks tee. Kuid antud see sai. 

What has going on in my head and in my heart?

Vahel tunnen, et minus on jäädavalt midagi purunenud või on minult midagi igaveseks ära võetud. Kõige hullem on see, et ma ei suuda ka Jumalat enam usaldada. Tunnen, et isegi Tema ei saa mind enam terveks teha, kuna Temagi vastu on mul kaitsereaktsioonid. Ma ei lase isegi Teda nende haavade juurde, mis minus on, kuigi olen palunud tervenemist neist. Olen justkui lõksus enda poolt ehitatud kaitsevallide, -müüride taga. Neil hetkedel, kui seda tajun, tahaks lihtsalt panna oma pea kellegi õlale ja nutta. Tahan, etminust hoolitaks ka siis kui olen kurb või ei oska seletada, mis minuga või minus toimub. Igatsen, et keegi lihtsalt kallistaks ja oleks olemas. 

Näen endas vastuolu kahe erineva igatsuse vahel. Igatsus Jumala järele vs. igatsus sõbra v. kaalase järele. Igatsen olla koos Jumalaga, sest Tema juures leian ma rahu. Saan olla kõigi oma tuinnetaga Tema ees ilma, et ma peaks kartma või häbenema. Ta lausa ootab, et ma tooks kõik Ta ette. Ütleb ju Jeesus, et Tema juurde tuleks kõik, kes on vaevatud ja koormatud ning, et Tema annab neile hingamise (Matteuse 11:28). Tema juures kogen seda, et saan kõik oma hingelt ära öelda ning panna ka selle, mis mulle endale mimus arusaamatuks jääb, Tema ette. Samas igatsen füüsiliselt kedagi enda kõrvale, kelle õlale saaks panna oma pea või, kes lihtsalt kallistaks. 

Olen taas hakkanud mitmeid asju igatsema, mis vahepeal olid justkui tagaplaanil. Lisaks igatsusele saada Jumalale lähemale ning Teda paremini tundma õppida ja lähedase sõbra järele, olen hakanud igatsema abikaasa ja lapse järele, keda veel pole. 

Piibli lugemisest

See on ikka nii hämmastav, kuidas vahel satud sa Piiblit lugedes kohale, mis kirjeldab täpselt mingit olukorda, mis on sinu elus juhtunud ja oled mõelnud, kas Piiblis ka sellise asja kohta midagi on. 

Eile lugesin taas Psalme ja üks selline hetk, millest üleval rääkisin, tabas mind taas. 

Psalmis 55 on kirjas nii:

¹³Sest mitte vaenlane ei laima mind,
seda ma taluksin;
mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu,
tema eest ma peidaksin ennast,
¹⁴vaid sina, inimene nagu mina,
mu sõber ja tuttav,
¹⁵kellega meil oli armas osadus,
Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.

Tihti on nii, et kui meile haiget tehakse siis pole see mingite võõraste poolt vaid just meiel kõige lähemate inimeste seast. Kõige valusamad sõnad ja hoobid saad sa ikka nendelt, kellest sa hoolid. Asja teeb aga hullemaks see, et tegu võib olla su kallite õdede-vendadega Kristuses, kes sulle nii teevad. Tean omast kogemusest, et see jätab väga valusad ja sügavad ning raskelt paranevad haavad. 

Thats all for now! 

Be blessed! Olge õnnistatud!

;)

Recovering Biblical Womanhood by Paul Washer