Totaalselt nõme on see, et ma ei saa olla inimesega sõber, kuna teda sellepärast mõnitatakse et ma temaga suhtlen. Seetõtttu olen ka sellele inimesele justkui keegi, kes on kuskil kapis peidus ja kes võetaksse sealt välja kui talle vaja on. Ma ei hakka salgama, et jutt on Andresest.
Minu sees on selline tunne, et miks inimesed on nii silmakirjalikud. Oma sõpradel pole kunagi midagi viga, kuid kui minna sõprade mõningate sõprade juurde siis tekib kohe käärimine.
Ma ei saa aru, kuidas ma olen teistest inimestest erinev. Kas on viga selles, et ma ei joo end kogu aeg maani täis ja ei tõmba kolm pakki päevas suitsu või ei tee barkotsi??? Tõesti ei tea.
Mina arvan, et ma hoolin mingi miljon korda rohkem tast kui ta need mõnitajatest sõbrad kokku!! Aga minu arvamus ei huvita kindlasti kedagi. Teda kõige vähem, sest ta tunneb end just sellises keskkonas hästi, nagu ta sõbrad on. Muidu ta ju ei oleks nendega sõber.
Miks ma kõike seda kirjutan?
Seepärast, et seda valu ja pettumust endast välja saada. Tunnen, et minu hoolimist ja head südant kasutatakse lihtlabaselt ära. See võib tunduda karmilt öelduna, kuid mina tunnen nii. Keegi teine ei saa teada, mida ma tunnen.
Minu jaoks on ta üks inimesi, kelle kohta ma tunnen, et saan usaldada ja kellega rääkides on hea olla. Kuid see kõik tundub olevat pettus ja minu ettekujutus. Mina tahan taga metsikult sõber olla ja temaga rääkida, küsida talt ta elu kohta ja muidgi asju. Kuid tundub, et ma olen unustanud selle, et kas tema ka asjast nii arvab ja tahab minuga sõber olla. Nagu Anugi ütles, et kõrvalt vaadates tundub tegu olevat sellega, et mind võetakse vajalikul hetkel kapist välja.
Samas ma tunnen, et tal oleks vaja kedagi, keda ta saaks usaldada ja kes teda ja ta tegemisi kogu aeg ei mõnitaks. Keegi, kes tast tõeliselt hoolib.
Kõige veidram on asja juures see, et kui ma ise mõtlen sellele, et mik sma tast nii palju hoolin, siis mul endal tuleb hirm peale. Tekib mõte, et mis mul viga on? Olen ma hulluks minemas või midagi veel hullemat? Tänases ühiskonnas on see ju tabu, et näidatakse oma tundeid välja ja et kellesti hoolitakse. Kuid kristlasena tean, et Jumal armastab kõiki inimesi, hoolimata sellest, et nad igasugu crapi kokku keeravad. Ja see on ka mulle eeskujuks. Mina ei hakka inimesi nende sõprade pärast mõnitama või eemale tõrjuma.
Kuna mulle on piisavalt palju minu jaoks kallite inimeste poolt nuga selga läädud, siis olen tekitanud endale kesta ümber, kust sisse saabad vähesed. Andrese koos paari hea sõbrannaga olen sinna lasknud. Seetõttu ma Andrese käitumise peale nii ka tunnen.
Pean oma südame kõvaks tegema ja tast enam mitte nii palju hoolima, sest see võib hakata tema elu segama. Ma küll ei tea kuidas, kuid eks see ole tema elu. Mina saan ainult ta pärast palvetada.
Öeldakse ju, et seni kuni sa ei lase endale haiget teha, ei saa seda keegi teha.
