Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et miks inimesed tihti hoiavad kõike enda sees. Siin mõtlen siin kõike tunnetega ja millesti arvamisega seotut. Olen adunud, et kõigil on mingid asjad, millest ei juleta rääkida, sest teised ei mõistaks. Palju asu on ka sellised, mis paneksid teisi halavasti arvama, kuigi need on täiesti normaalsed asjad.
Kas tõesti on nii oluline siin see milliste inimeste keskel sa oled? Ju vist. Tihti on ju nii, et on inimesed kelle juuresolekul saab end avada ja teiste juures mitte.
Kas meie ühiskond üldse pooldab enda tunnetest ausalt ja oste rääkimist? MIna tunnen, et mitte. See kuidas mina asju näen ja mõistan ning tunnen on hoopis teistsugune. See kui ma ütleksin, et ma kedagi armastan, keda ma ei tohiks, siis on see ju kohe mingi hull mõnitamise teema.. Kas me siis üldse saame olla kunagi koos nendega keda me tõeliselt armstame kui meile kogu aeg ette seatakse, keda ma armastada võime. See on võimalik kuid selle nimel võitlemine nõuab palju jõudu ja endale kindlaks jäämist.
Kas meil mitte ei peaks olme vabadus arata ja tunda nii nagu tahame? Me ei ela ju kuskil totalitaarses riigis, kus võib arvata ja mõelda ühtemoodi.
