Oh, see nädalavahetus oli ikka niiii imeline!!!!
Tükk aega pole nii õnnelik olnud:D. Pühapäeval peale kõiki üritusi koju jalutades, mõtlesin, et kõik on hetkel ideaalne ja ma ei saaks enam õnnelikum olla. Õnneks pole tõesti palju vaja - inimesed, kes sust hoolivad ja see kui saad jumalaga koos olla.
Reedel oli tüdrukute filmiõhtu, mis oli mõnna. Daire oli imehea pitsa valmistanud ja hea filmi valinud. Film ise oli suht ootamatu lõpuga. Mingi hetk tundus, et peategelane on leidnud oma eluarmastuse, kuid siis äkki sai ta tema surmateate. Film lõppes suht lahtiste otsadega, kuigi öeldi, et peategelane abiellus hiljem ühe oma lapsepõlve aegse sõbraga. Väga hea pointiga film minun arust. Elus me ei tea ette, mis võib juhtuda ja see, mis meie arust on lõplik ei lähe meie soovide järgi ja tegelikult on ees veel midagi palju paremat. Pärast filmi jalutasime Dairega koju, kuna me elame suht samas kandis. Mõnus oli sumedal kevadõhtul kellegagi jalutada ja juttu ajada.
Laupäeval oli lausa kaks üritust. Hommikul oli lastel pühapävakooli kaudu "Kõige suurema kingituse" üritus, mis tõi meie kirikusse ikka väga suure hulga lapsi. Nii lahe oli vaadata neid ja seda kuidas nad nii vahvasti lausid ja juttu kuulasid. Lõpus oli küll tunda seda, et tahtsid kangesti kingitust saada, mis meile lubatud oli. Lõpuks said kõik oma paki kätte ja siis ei olnud enam ka kommidel minekut. Pakk oli ju nii põnev.
Õhtul oli noorte evangeelne õhtu, kus esines Trepikoja bänd. Kuidas ma nende muusikat armastan. Lihtsalt võrratud lood neil. Sel õhtul tundisn erilist jumala ligiolu. See oli nii võimas, et miski mu ümber ei omanud tähtsust - olime ainult mina ja jumal. Siis ma küll mõtlesin, et tahaks juba taevas olla, kus selline tunne on igavene. See on selline rahulolu ja õndsuse tunne, mida on tõsiselt raske kirjedada. Seda peab ise tundma. Kõige olulisem on see, et mitu inimest tulid ette eestpalvele ja andisd oma elud Jeesusele ja said päästetud. Imeline, kuidas evangeeliumi vägi toimib.
Pühapäeval oli pühapävakool, mis läks ka suht edukalt. Kuigi jh, lapsed on kevade tulekuga küll palju rahutumaks läinud. Mõtted kohe laiali ja ei saa kohe kuidagi paigal oldud ja juttu kuulatud. Aga nh eks meil kõigil kevade tulekul nii. Pärast valvasin veel Daire rühma väikseid põnne, kes siblisid mööda aeda ringi ja ei kuulanud kedagi, Küll nad ronisid puu otsa kala püüdma, küll joosti niisama ringi, mängiti kulli ja veel palju palju asju. Kuid nii tore oli päikese käes istuda ja lasta end mõnusal kevad päikesel end soojendada ja vaadata väikeste laste rõõmsaid nägusid.
OLi üks ütlemta tore kevadine nädalavahetus, mida pole kaua olnud. Vaim puhkas end ikka korralikult välja.
See on ikka nii mõnus, et mul siin Tartus on kujuneneud selline suhtlusringkond ja omad tegemised, mis annavad tõelise naudingu. Loodan, et iga inimene leiab sellise asja, mida ta nii naudib nagu ma seda, mida hetkel teen. Enam pole mulle eluliselt oluline iga nädalavahetus maal käia ja suhelda nendega, kes nagu ei tahaks minuga suhelda ning pidevalt mõelda, et minu maailm on nende omast ikka nii erinevaks kujunenud. Aeg muudab ikka tõeliselt erinevaks ka need, kes on lapsest saati koos kasvanud. Vahel teeb see haiget, et nad ei saa minust aru ega ma neist. Kuid vaadates asja helgemat poolt, siis kõigis asjades on kompromissid leitavad ning elu aitab kõigist raskustest üle.
Imelist kevadet kõigile, kes lugema juhtuvad :D !!!!
