Viimased paar päeva on olnud minu jaoks kohutavad. Usun, et ka inimestele, kes on pidanud minuga kokku puutuma. Ma mõtlen juba tõsiselt, et mul on vist mingi needus.
Oma käitumist ei oska ma isegi põhjendada. Ilmselt on olnud see reageering mingitele ärritajatele, mis mind sel viisil käituma on pannud. Selle kõige tulemusena tegin ma suure tõenäosusega endale ise karuteene. Ma ei tea, miks ma teen niipalju haiget neile, kes minust tegelikult ka hoolivad. Nii raske on nii elada. Olen justkui iseenda vang. Kõige hullem selle juures on see, et ma ei oska sellest vanglast kuidagi väljapääsu leida. Kristlasena peaks sellised probleemid minust kaugel olema, kuid nii see pole. Asjad on läinud nii hulluks, et minu pähe on hakkanud tulema mõtted enda lõikumise kohta. Ma kardan väga, et ühel hetkel need pole enam ainult mõtted, sest mõtetest sa ju kõik alguse. Ma ei oska midagi teha. Olen lõksus.
Kellega rääkida? Kardan, et olen kaotanud need usaldavad suhted nendega, kes hoolisid. Olen segaduses ja hirmul, et mis minust saab.
See kõik mõjutab minu suhet Jumalaga. Kuigi näen seda, kuidas Ta on igal hetkel minuga, kardan ma ikka.
Palun palvetge minu eest. Palvetage, et Jumal aitaks mul sellest välja tulla ning, et ma saaks ka aru, et minust hoolitakse.
No comments:
Post a Comment