words I would say

Vahel on väga raske inimestele öelda, mida sa mõtled või tegelikult tahaksid öelda. Eriti just nende inimeste puhul, kes kallid on. Minu puhul on see vähemalt nii. 

Kuulasin täna üht lugu, mis kinnitas mind selles kui oluline on vahel ületada oma hirm ja rääkida välja need sõnad, mis on südames. Kasvõi panna need lihtsalt paberile. 

Laul ise on selline:

Three in the morning,

And I'm still awake,

So I picked up a pen and a page,

And I started writing,

Just what I'd say,

If we were face to face,

I'd tell you just what you mean to me,

I'd tell you these simple truths,

Last time we spoke,

You said you were hurting,

And I felt your pain in my heart,

I want to tell you,

That I keep on praying,

Love will find you where you are,

I know cause I've already been there,

So please hear these simple truths,

From one simple life to another,

I will say,

Come find peace in the Father,

Be strong in the Lord and,

Never give up hope,

You're going to do great things,

I already know,

God's got His hand on you so,

Don't live life in fear,

Forgive and forget,

But don't forget why you're here,

Take your time and pray,

These are the words I would say.

Ise olen viimasel ajal kahele inimesele kirjutanud, mida ma oma südames nende kohta arvan ja, mida olen tahtnud neile öelda. Lisaks ka olen kirja pannud, miks ma käitun nii nagu ma käitun. Kuigi viimast on väga raske teha, sest ega ma vahel isegi ei tea miks ma mingil viisil käitun. 

Mitmete inimeste puhul ei saagi ma öelda, mida ma tegelikult tunnen või arvan, sest see ei muudaks midagi ning teeks minu elu veel keerulisemaks kui see on. Lisaks ei muudaks see midagi, kui nad teaks. Nii ongi vahel minu käitumine paljudele arusaamatu, sest ma ei taha, et nad tegelikkust näeksid.  See tegelikkus on mulle endalegi hirmutav. 

Minu jaoks on keeruline välja öelda, et keegi minu jaoks oluline on. Elu on näidanud, et siis juhtub selle inimesega midagi. Ta kas lihtsalt kaob minu elust või ei taha ise enam minuga mingit tegemist teha. Seetõttu on need juhud, kui ma oma kiindumust või hoolimist sõnaliselt väljendan harvad. Praktiliselt on seda mul isegi lihtsam teha. Kuigi jh, kallistamine ja muu selline värk on ikkagi keerulised vahel. Just neis olukordades, kus näen teise inimese reaalset vajadust selle järgi. 

  

Tean, et osad inimesed arvavad seetõttu, et ma olen mingi jääkuninganna või hoopis vihkan neid, kuid see pole tegelikult nii. See omakorda teeb väga haiget ja võtab üldse igasuguse tahmise hoolimist väljendada ära. Samas on Jumal mulle andnud hooliva ja armastava südame. Mulle see tundub vahel lausa needusena, kuigi see pole nii. Lihtsalt tõeliselt raske on neis olukordades, kus sa oled midagi kogu südamest teinud ja selle ei pöörata mingit tähelepanu või lausa  naeruvääristatakse seda.  Kuna ma tean, et ma kaldun olema isekas siis tekib lõpuks tunne, et mis mõtet on mul lasta end Jumalal isetumaks muuta, kui see nagunii kellelegi korda ei lähe. Samas oma südame ja Jumala vastu ei saa. Mingitel hetkedel näen tõeliselt end kusagil võitlusväljal seisvat, kus vastamisi on isekas mina ja isetu mina - kord on üks võidukas, kord teine. Olles oma isekuses teistele haiget teinud on tihti nii kohutav tunne, et tahaks surra. Mulle ei meeldi teistele haiget teha, kuigi vahel mõne inimese puhul  tuleb selleks suur tung. 

Mõtlen, kuidas saaks ma öelda, et ma armastan kedagi endiselt kui see on totaalselt võimatu, sest ma isegi ei tahaks armastada. Sügaval sisimas on see nii. Selle tunnistamine on aga mulle meeletult raske, sest  ma ei tahaks seda inimest enam oma lähedalegi. Isegi oma lähedastele sõpradele ei saaks ma ju seda öelda.  Ma ei tahaks ju, et mind imelikuna võetaks. Lisaks oleks elu ju palju kergem. Keegi ei imestaks, et ma pole endiselt üle saanud või miks ma nii kangesti tahan tema kohta midagi halba öelda, et panna ennast uskuma, et ma saan teda ka lihtsalt kui venda armastada. Oleks ju palju lihtsam kui ma endalegi ei tunnistaks, kui sügava haava tema ja teiste suhtumine minusse jättis. Samas näen ma, kuidas see mõjutab nii paljut ja paneb mind vahel käituma nii nagu ma isegi ei ootaks. Ehk siis oleks justkui kusagil nõiaringis. 

Olgu tunnete, mõtete ja olukordadega nii nagu on, kuid Jumal teab, mis on tõsi ja mis mitte. Vahel on ka meie süda väga petlik. Armastuski kellegi vastu võib olla ja võib ka mitte olla reaalne. Ja kas sel on üldse tähtsust? Tähtis on ikkagi ju ainult Jumala tahte sündimine. See on aga kõigile parim. Iseasi on kas tahetakse seda uskuda.

Tean, et minu jaoks on olemas üks imeline plaan ja elu. Elu, mis ei pruugi ehk siinse maailma silmis olla selline nagu see maailm ootab, kuid kord on mul võimalus olla igavesti koos Jeesusega, kes jättis oma elu, et mul võiks üldse olla lootus igavesele elule. Kord võin minna Isa juurde taevasse, kuhu ka Jeesus peale oma surnuist ülestõusmist läks. 

Kuigi minu siinne elu on täis eksimusi ja vigasid, saan ma alati Jumalat usaldada, et Tema juhib mu samme ja aitab mind kui ma ise olen pange pannud. Nii nagu kadunud poeg võeti isa poolt rõõmuga vastu, võib igaüks saada selle osaliseks. Jumal ootab ju oma kadunud poegi ja tütreid tagasi oma koju. 

Sul on see võimalus - kas tulla tagasi Jumala juurde, kes on meie Taevane Isa või elada oma elu nii nagu sa ise tahad. 

Nüüd sai küll üks pikk postitus, kuid ehk oli vaja.

Hugs and blessing for you!!

:)