jep.....thats my life at the moment

Mis siis minu elus vahepeal toimunud on?

Olen mitmes postituses jaganud vaid oma mõtteid erinevate teemade kohapealt, kuid oma elus toimuvate sündmuste kohta pole midagi kirjutanud. Olen seda nüüd pikemat aega plaaninud, kuid pole kuidagi juhust olnud ja ega vahepeal midagi eriti ei sündinud ka. 

Hetkel on minu elus suhteliselt raske periood. Seda mitmes aspektis.

Esiteks sain meie pere teada, et Jannul (minu õelaps) on 1. tüüpi diabeet. See oli nagu välk selgest taevast. Ma ei osanud iial arvata, et selline asi mind nii rivist välja lööb. Tean, et õel ja emal oli see veel raskem ning ma ei oska ette kujutada, mida nad pidid tundma, sest neil tuleb sellega nüüd igapäev tegeleda ja selle olukorraga harjuda. Ma poleks iial osanud arvata, et meie peres selline asi juhtub. Ikka arvad, et sinu perega sellist asja ei juhtu. Lisaks polud ma kuulnudki, et nii väikesed lapsed võivad diabeeti haigestuda. Jannu pole veel kahe aastanegi. Igatahes, kui ma sain teada, et tal diabeeti kahtlustatakse, siis ma palusin Jumalat ikka palju, et see poleks nii. Oma tundeid selle kõigega seoses ei oska ma kirjeldada. Ei leia neid õigeid sõnu. OIin segaduses, mures. Kui diagnoosist kuulsin olin ma Jumala peale pahane. Ma olin ju palunud, et see poleks nii. Kuid Jumala tahtmine oli teine. Ma ei tea küll miks see nii pidi minema, kuid tean, et Temal on kõigeks oma põhjus, Millalgi tuleb seegi välja, milleks see kõik. 

Lisaks on mul endal mingid jamad tervisega. Suure tõenäosusega oman ma migreeni, Nii, et elu on lill. Kolmapäeval saan siis teada, mis värk on. Nimelt lähen siis arsti juurde. Eks näis kuidas see eluke hakkab olema.

Jannuga juhtunu tuli inu jaoks väga halval ajal. Miks? Põhjus oli selles, et olin (olen) vaimulikult madalseisus. Olin ise mitmeid  suuri eksimusi teinud. Lisaks tundisn, et olen kaotanud osaduse Jumalaga. Ta tundus nii kaugel olevat. Piibli lugemine ja palvetamine olid väga rasked. Praegugi on.

Lisaks nägin, kuidas pean taas kõigege justkui üksi hakkama saama. Polnud kellegagi jagada, mis toimus nii  minu mõtetes kui südames. Neil hetkedel oleksin väga tahtndud kedagi enda kõrvale. See on millegi pärast pidevalt nii, et sellistel rasketel hetkedel poleks nagu neid inimesi, kes ütlevad, et hoolivad ja armastavad, olemas. Just siis kui vajaksin trööstivaid sõnu või lihtsalt kallistust ja ära kuulamist. Olukorras, kus Jumal tundub kaugel olevat ja sa ei tea, miks nii on, on see eriti raske. Tunned, et sa pole kellelegi vajalik, veel vähem oluline ja, et kedagi ei huvita sinu probleemid. Et see, mis sinu elus toimub on justkui liigne info ja koorem teistele ja, et oled olemas vaid siis kui on vaja midagi teha. Neil rasketel hetkedel on väga raske vastupidist uskuda. Sest alati on ju nii olnud! Kuidas saan ma siis uskuda, et on üldse keegi inimene, kes minust hooliks nagu ma näen mõningaid inimesi teistest hoolivat ja armastavat neid sellistena nagu nad on?

Tunnen, et olen justkui vaimulikult suremas. Viimastel päevadel on pidevalt mõttes see küsimus, et miks Jumal mind siia surema tõi. Sest nii ma tunnen. Näen, kuidas miu osadus Jumalaga kustkui libiseb kaugele eemale ja ma ei oska sellest kuidagi enam kinni hoida. Samas on see nii kohtutav, et ma õudusega mõtlen sellele, et ma kaotan oma usu. Tean, et Junalal oli oma põhjus minu Viljandisse toomiseks, kuid viimastel ajal on see nagu kauge teadmine, mis kusagil eksisteerib. 

Täna hommikul ärkasin mõttega et, miks ma teen neid asju mida ma teen - kirikus käimine ja see elukorraldus mis mul on. Kas olen lihtsalt rutiini sattunud ja ei oska enam muud moodi? Kas ma teen armastusega neid tegevusi? Mis on minu motiivid? Kas ma olen nii harjunud? Kuidas peaks üldse ühe kristlase elu välja nägema? Palju küsimusi, milledele vastused veel puuduvad. 

Ometi tean, et Jumal kuidagi mingil viisil viib läbi ka neist aegadest. Siiani on Ta mind kõigest läbi toonud. Aga jh, kerge see hetkel pole. 

Selline hala-hala postitus sai, kuid selline see minu elu hetkel on. 

Loodan, et teil on ehk paremini kui mul hetkel :)

Age