Väikesed imed iga päev

Kas sa märkad iga päev neid väikeseid imesid, mida Jumal su päeva pikib? Kas oled kaotanud võime neid asju märgata? Millal sa viimati kogesid seda, kuidas Jumal justkui täitis su soovi nii, et sa ei palvetanud, et see sünniks? 

Ise olen kogenud Viljandis olles palju selliseid hetki. Usun, et see on suur Jumala arm. Näha, milline ma olen ja ometi kogeda seda imelist suurt armu nende pisikeste kingituste näol. Vahel tunnen end tõesti nagu väike laps, keda isa külvab armastuse ja andestusega üle. Tehes midagi valesti kogeb see lapsesüda midagi, mis talle väga haiget teeb. Kogeb seda, kuidas ta on teinud haiget oma armsale isale.Seeisa on Taevane Isa, kes armastab igat oma last. See on Teavane Isa, kes saatis oma poja Jeesuse Kristuse siia maailma, et Ta kannaks meie kõikide patud, etmeil oleks taas võimalik luua see isa-lapse suhe.

Minu jaoks on see igapäevane ime, et ma võin kogeda oma Taevase Isa armastust ja andestust. Mitmes olukorras olen näinud, kuidas ma mõtlen mingile asjale ja mingi aeg hiljem see juhtub. Samas on ka suuremate asjadega see, et lähen Isa juurde ja palun Talt midagi tegemata pikka palvet. Järgmisel hetkel näen sellele vastust või lahendust. 

See paneb mind ikka ja jälle imestama, sest tean, et Jumal armastab mind, aga raske on seda vahel reaalselt uskuda. 

Kuid Jumal on palju suurem kui me suudame mõista oma inimliku mõistusega. Piibliski on kirjas see " Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. " (Js 55:8). 

Samas on Psalmis 23 öeldud, et Issand on mu karjane ja mul pole millesti puudud. See koht on mind juba pikemat aega kummitanud ja mu mõtteisse ikka ja jälle tagasi tulnud. Kui ma oma elu vaatan siis on see tõesti tõsi. Mul on ju olemas kõik vajalik ja mul pole millestki puudud. Kui ma hakkaks rikkust ja luksust taga ajama siis ehk küll. Kas ma peaks siis muretsema,et mis saab või hoopis uskuma, et mul pole millestki puudust?

Mis on veel need väikesed imed?

Mitmel korral tööl olles on megalt sadama hakkanud, aga kui ma pean koju minema siis on suht koguaeg sadu järele jäänud.

See, kui ma näen seda kui ilus kõik on.

See, et olen saanud vahendeid, et Tartu sõita ja Eeroga aega veeta.

Mingites olukordades olen olnud ahastuses ja ei ole teadnud, mis toimub. Siis olen kuulnud mingit lugu või näinud mingit kirjakohta. 

Kui mu sõbrad teevad mulle muffineid ja kirjakohtadega sedeleid sel puhul, et mul saab aasta Viljandis oldud.

Selliseid asju on juhtunud palju ja seepärast ei tule need ka alati meelde. Olen Jumalale alati tänulik olnud nende väikeste imede eest, sest Jumal ei teegi alati midagi suurt, vaid proovib meid väikeste asjadega. Kuidas saab Ta meile midagi suurt anda kui me väikeste asjade eestki tänulikud pole?