Feil!?

Taas haiget Sul ma teinud.
Armastust mujalt otsima läinud.
Valiku ees taas seisnud ma - 
kumba teed nüüd tahan minna?
Ühel pool sillerdav ja sile tee, 
mis hoopis on valutee.
Kuid teine nii künklik ja kurvine näib.
Valguse laps sellel ju hoopis käib.


Andestust taas paluma pean,
Sinult, kes kõike tead.
Plaanid Sul minu kohta ju head.
Su raamatusse ammu kirjutati need read.
Valikuid mul palun teha aita!
Sinu otsuseid ei tohi ju laita.


Taevasse, taevasse tahan ma minna!
Sinna, sinna luba mul minna!
Sinuga koos minna ma tahan.
Abi kuid selleks sinult ma vajan.


Vaenlane mu ümber käib.
Vahel kõik nii lootusetu näib.
Issand, mind palun ta eest varja,
kuulun ma ju Hea Karjase karja.
Tänu Sinule vaid elan!
Las kiituslaul minu südames kõlab!


Taaskord päiksekiiri näen.
Edasi minna saan vaid Sinu väes.
Võit lõplikult on Sinu käes.
Vabastanud oled ka minu käed!

***

See luuletus sai kirjutatud, kui olin taas eksinud ja langenud - teinud seda, mis vale ja minu  suhet Jumalaga rikkuv. Olen taaskord võitlemas sõltuvusega, mis on mind aastaid saatnud. Kuni eelmise aasta lõpuni olin tänu Jumalale suutnud olla pea aasta sellest vaba, kuid vaikselt hakkas see aasta lõpu poole tagasi tulema. Eks meil kõigil ole omad nõrgad kohad ja minu jaoks on see konkreetne ala. Sealt on mind vaenlase poolt kõige kergem rünnata. Eriti juhul, ,ui ma pole oma suhet Jumalaga hoidnud ja toitnud nii nagu peaks. Lisaks olen ma ise lasknud sel sõltuvusel minu taas kasvada, sest olles mitmeid kordi sellele vabatahtlikult järgi andnud, on see minus kasvanud ja kasvanud, ning nüüdseks on see taas võimutsemas minu üle. Samas on mind taas ja taas pannud imestama Jumala armastus ja ustavus nendes olukordades, kus ma olen selgelt Ta käsu vastu astunud.  Tema on mind alati üles tõstnud ja öelnud, et lähme nüüd edasi. Sest see, et me jääme sinna oma soppa, kuhu me langenud oleme, ongi vaenlase plaan. Plaan seleks, et me loobuks tegemast seda, mida Jumal on meid kutsunud tegema. 

Vahel ma mõtlen ja soovin, et saks enda eest põgeneda. Kõige selle kurjuse ja saasta eest, mis minus on. Nähes oma isekust, hoolimatust ja laiskust, lisaks kõiki neid mõtteid, tuleb ahastus peale. Samas on minus ka nii palju, mis on muutunud. Vana loomus vs. uus loomus. Kõik see tekitab minus pidevalt küsimusi, mis vahel jäävad vastuseta. Samas on käimas pidev õppimise protsess, kus nii mitmelgi korral on tulnud samu asju uuesti ja uuesti õppida. Ideaalseks pole meist ju kedagi loodud. Ainult Jeesus on olnud täiuslik inimene. Meid, kes me siin Maal ringi kõnnime, on kutsutud saama Tema sarnaseks. Jumal on öelnud, et meid, kes me oleme pöördunud ära oma vanast elust ja oleme otsustanud olla Jeesusega, on Ta uueks looduks teinud (^{2Kr 5:17}Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.). Vahel on seda raske uskuda. Eriti siis kui oled teinud valesti ja vaenlane süüdistab, et sa oled ikka selline ja selline ning, mis kõik veel. Kuid tema on valede isa ja teeb kõik selleks, et me ei oleks koos Jumalaga ega usuks seda, mis Jumal on oma sõnas öelnud. Samas ei tohi ka me ise pidavalt ringi käia selle mõttega, et küll Jumal mulle kord kõik andeks annab kui ma vaid palun. Kuigi Jumal on armastus (1Jh 4:8, 1Jh 4:16) ei salli ta pattu ja käsib meil loobuda kõigest patust (Gl 5:19 - 21, Kl 3:5).  Selleks, et me saaksime olla puhtad, on meil vaja Jeesuse verd, kes läks ristisurma, et kanda meie patusüü, et me võiksime taaskord olla suhtes Jumalaga (1Jh 1:7 ...tema Poja veri puhastab meid kogu patust.). 

Me peame ainult minema palves Jumala ette ja oma patte tunnistama (^{1Jh 1:9}Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. ). See pole lihtne. Vahel tahaks mida iganes teha, et mitte tunnistada oma patte, kuid see on ainus tee vabaduse ja andestuseni.  

Mina ja andestamine

Viimase kuu jooksul on tulnud mul tegeleda andestamise teemaga. Nimelt juhus kuu aega tagasi minu jaoks väga valus asi. Ma pidin lõpetama suhtlemise ühe oma parima sõbraga. See oli minu jaoks väga raske, sest ta oli suht ainus, kellega ma sain vabalt suhelda ja rääkida sellest, jis minu elus toimub. Arvasin, et ta peab ka mind oma sõbraks, kuid selgus hoopis midagi muud. Ma ei saanud aru, miks ta ise mulle midagi ei öelnud vaid ma pidin kõike kuulma teiste kaudu. See tegi väga haiget. Samas ei saanud ma ka temaga ise rääkida, sest see polnud mulle lubatud. See kõik tekitas minus metsiku segaduse, mistõttu halvenes mu suhe Jumala ja teiste inimestega, sest ma olin pidevalt turris. Lisaks polnud mul kellegagi rääkida. Nii hoidsingi ma kõike enda sees, kus see mind mürgitas ja veel rohkem segadusse ajas. Mõtlesin pidevalt juhtunu peale ja püüdsin kõike unustama ja teha nägu, et seda inimest ei eksisteeri minu jaoks enam. Püüdisn panna ennast uskuma, et kõik, see tema jutt meie sõprusest ja muudest asjadest on jama ning vale. Aga ega ma siiani ei tea, mis tegelikult oli selle kõige taga. Nii ma siis olingi kui turris siil, kes ei suutnud enam kedagi usaldada, kes oli pidevalt kaitses ja üritas vihata kedagi, kes oli haiget teinud.  Mõni päev oli kergem ja siis tundus, et ma olen suutnud valust üle saada, kuid samas järgmine päev tuli kõik tagasi. Nii oli ka sellega kui olin palves sellege justkui asjad selgeks saanud. Aga see jäi mind ikka kummitama. Pidevalt oli tunne, et tahaks talle peksa anda ja täiega tagasi teha.  Paari päeva eest olin ma sellises piunktis omadega, et ma ei suutnud enam. See oli mind hulluks ajamas. Teadsin, et pean midagi ette võtma, kuid ei teadnud mida, sest isegi palvetamine ei tundunud aitavat. Teadsin, et pean andestama, kuid minus polnnud ei jõudu ega tahtmist seda teha.

Eile õhtul aga juhtus midagi. Olin just parasjagu mõtlemas, mida Marile ja Jannarile saadetava kaardi peale, nende abiellumise puhul, kirjutada, kui Jumal juhtis mind ühe raamatuni. Selleks oli J. McDowelli "Armastuse saladus". Kui olin neile sobiva teksti leidnud siis sirvides seda raamatut, jäi mulle silma peatükk, mis räägib andestamisest. Tundsin, et pean seda lugema. Kuulasin samal ajal ka ülistust. See aeg kujunes millekski väga imeliseks. Lugesin, palvetasin ja kuulasin muusikat. See kõik viis mind mõistmisele, et mul tuleb andestada, sest Jumal on mulle andestanud ju nii palju. Mõistsin, et andestus on ainus lahendus, mis mulle rahu toob. Kogesin sellist vabadust, et ma ei oska seda kirjeldada. Sain Pühalt Vaimult jõudu, et andestada. Mõistsin ka, et see inimene peab vastutama oma käitumise eest Jumala ees ja seetõttu pole mul õigust tema käitumise üle kohut mõista. Lisaks olen ma ise piisavalt palju vigu teinud ja teen neid kindlasti veel ja seetõttu tuleb mullegi nii mitmetel inimestel andestada.

Mõned mõtted sellest peatükist, mis mind eriliselt puudutasid:

"Ma andestan sulle" ütlemine tähendab ka oma emotsioonidest lahti laskmist ja loobumist õiglasest reageeringust ning õigusest tagasi teha, ükskõik, kui tugevalt sa kättemaksu tahad.

Andestada tähendab halastada, mitte nõuda õigust.

Kui ma ei andesta, siis põletan silla, millest mul ühel päeval on vaja üle minna.

Andestamine ei tähenda teesklemist, et eksimust pole kunagi olnud.

Andestamine pole ükskõiksus. Kui su suhtumine on " ja mis siis", siis eirad sa konflikti, millega on vaja tegeleda.

Andestamine pole leplikkus.

Andestamine ei tähenda, et inimene, kellele sa andestad, muutub.

Andestamine ei kaitse sind tulevikus haavade eest. Kui sa oled aga nüüd võimeline andestama, siis oled sa tulevikus võimeline paremini käsitlema ette tulevaid konflike ja haavumisi.

Kui sa ootad, et teine tuleb ja oma süüd tunnistab ning sinult andeks palub, siis lased sa sel inimesel oma elu kontrollida.

Unustamine tähendab, et haavumine ja soov tagasi teha ei kontrolli meid enam.

Üks peamisi põhjuseid, miks me ei andesta, on hirm. Kui sa kellelegi andestad, siis teed sa end selle inimese ees haavatavaks. Sa võibolla ei andesta teisele kuna oled saanud kõrvetada ja kardad uuesti haiget saada.

Lisaks hirmule on veel uhkus, mis ei lase meil andestada. See ütleb "Mul polegi seda suhet vaja. Ma ei vaja seda inimest."

Ka jõu puudumine ei lase meil andestada. Pärast tugevat haavumist võime tunda, et meil pole lihtsalt nii palju jõudu, et öelda teisele "Ma annan sulle andeks.".

 

Mõtteid armastusest

Armastus näeb sind ka kõige viletsamal hetkel, kuid ei unusta kunagi su parimat.
Ta mõtleb, et oled pisut toredam, kui tegelikult oled.
Ta räägib sinuga lõpmata kaua või istub sinuga niisama vaikselt.
Ta on sinu kordaminekute üle õnnelikum kui enda omade üle.
Ta ei ürita sinust rohkema teada, arukamalt tegutseda ega olla sulle pidevalt õpetajaks.
Ta kuulab isegi siis, kui see, mis sul öelda on, pole eriti huvitav.
Seda kõike tänu sellele, et armastus usub, et oled tähtis!

***

Paulus kirjutab oma 1. kirjas korintlastele armastusest nii:
"Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.
Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,
olgu keeled - need vaibuvad,
olgu tunnetus - see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps,
siis ma rääkisin nagu väeti laps,
mõtlesin nagu väeti laps,
arutlesin nagu väeti laps.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aiamamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.

***

Armastus on see, kui ulatad käe.

Armastus on see, kui andestad.

Armastus on see, kui andmises leiad.

Armastus on see, kui lootuses usud.

Armastus on see, kui vaikides räägid.

Armastus on see, kui naeratad siiralt.

Armastus on see, kui kuulad, et mõista.

Armastus on see, kui palvetes kannad.

Armastus on see, kui makstud on hind.

ASrmastus on see, suri Jeesus su eest.

Armastus on see, kui surmast saab elu.

Armastus ei sure iial.

Armastus on kingitus taevast.

Armastuse allikat kuid teadma pead, muidu võib see otsa lõppeda.

Minu uus elu :D

Üks ajastu minu elus om jõudnud lõpule. Viimsed 7 aastat olen veetnud Tartus, millest 5 aastat on möödunud TÜs õppides. Viimased 2a olen töötanud MTÜ Tartu Maarja Tugikeskuses.

Sellesse perioodi kuulub ka minu usuletulek, mis juhtus 17. nov 2005. Ristitud sain 8. juulil 2006. Sain liidetud Tartu Kolgata baptistikoguduse armsasse usuperesse. Selle aja sees on olnud aegu, kus mu süda on pölenud Talle, kui ka neid aegu, kus olen oma teedel uidanud. Kuid Tema arm on mind kandnud ka neil aegadel ning lõpuks juhatanud mind kadunud poja kombel koju tagasi.

On olnud palju võitlus, mis on olnud nii isiklikud kui ka üldisemaid. Tänu Jumalale on nüüdseks neist minevik ja minus nende läbi palju muutusi toimunud. Õppida on aga veel palju. Avastada Jumala plaani igaks päevaks on mu igatsus ja ülesanne. Tean, et Tal on plaan kõige sellega, mis minu elus juba toimunud on.

Mõeldes tagasi sellele ajale Tartus on mu meel kurb, sest see koht on nii mitmeid aastaid mu kodu olnud. See on koht, kus ma olen pidanud suureks kasvama. Olen saanud selleks, kes olen, just tänu Tartus oldud ajale. Ainult Jumal teab, kus või kes ma oleks kui poleks otsustanud Teda järgida.Kurb ja raske on maha jätta oma kodukogudus ja need inimesed, kes on kalliks saanud. Viljandis tuleb hakata koos Jumalaga kõike uuesti tegema - luua suhtes. leida koht koguduses. leida oma kodu (päris kodu) ja veel palju muud. Tean kindlalt, et Ta on selle kõige peale ammu mõelnud. Mul tuleb ainult Tema tahet ja juhatust otsida.

Kuhu iganes lähen. on Tema minuga. vaadates siis mjngi aja pärast tagasi, võin näha, kuida Ta on juhatanud. Tema tee on õige, kuigi mitte alati just kõige kergem. Tema aga hoiab omasid ja ma ei pea kartma. Jäädes Talle ustavaks, saan lõpuks närtsimatu pärja ja igevese elu koos kõige kaunima ja ägedama isikuga kogu universumis - oma Päästja ja Loojaga - Jeesusega, kes on üks Isaga ja Püha Vaimuga.

Kolimine oli suht närvesööv, kuna avastasin, et mul on ikka liiga palöju asju. Selle nädala esmaspäev kulus pakkimiseks ning õhtul algaski sõit Viljandi poole. Asjade vedamine viiendale korrusele oli raske, kuna pidin alguse üksi neid vedama. Viimaks saabusid Riina ja Alar appi ja siis sai veits kiiremini ja väiksema vaevaga viimased asjad üles. Järgmisel päeval tuliasjad lahti pakkida ja leida neile koht. Tuba sai lõpius päris armas.

Minu toast avaneb kaunis vaade loodusesse.

Olen saanud ka niisama olla ning Piiblit lugeda ja palvetada ja ka inimestega chillida. Tore aeg on olnud siin, kuigi ka võitlusi on olnud, aga Jumal on neist läbi kandnud.

Ees seisab tööle asumine uude kohta, oma kutsumise kindlaks tegemine Viljandi jaoks ja ka puhkamine, sest viimased kuu aega on olnud väga pingelised.

The Jesus I need

She was desperate
Down to her last hope
Now she crawls on her hands and her knees
Through a crowd on a dusty road
If she could touch Him
She knew He could make her well
Reaching and straining she touched His garment
Healing fell

Tormented
He had lost his mind
There was nothing but evil and anguish
There in those cold, dark eyes
But the day would come
Everyone would know
That the words of this Jesus
Could set free the captive
And make Him whole

More than a story book fable
He is alive and He's able
To rescue anyone who believes

And this is the Jesus I want
Friend of the broken and weak
What He did for her
I know he'll do for me
This is the Jesus I want
Giver of life and peace
Still today He's reaching out to you and me
This is the Jesus I need

Mis ees mul seisab elus?
Kas õiget teed leian ses melus?
Jeesus, Sinu poole nüüd hüüan.
Vastust Sult leida püüan.
Vastuseks vaid üks tee.
Vaid Jeesuses seisneb see.
Kuid, kas kõndida saan sel teel?
Parandatud saama peab mu meel.
Lahendust oma elule nüüd tean -
Jeesuse käske oluliseks pean!

***

Kogu kiituse ja tänu Sulle toon.
Sellest uue laulu Sulle loon
Kogu südame tahan Sulle anda.
Oma koormad ja süü Sulle annan kanda.
Tean, et mu eest makstud on hind.
Selle eest alati kiidan Sind!

Sulle täiesti - Restarter Band @ Piiblipäevad 2011