Armastust mujalt otsima läinud.
Valiku ees taas seisnud ma -
kumba teed nüüd tahan minna?
Ühel pool sillerdav ja sile tee,
mis hoopis on valutee.
Kuid teine nii künklik ja kurvine näib.
Valguse laps sellel ju hoopis käib.
Andestust taas paluma pean,
Sinult, kes kõike tead.
Plaanid Sul minu kohta ju head.
Su raamatusse ammu kirjutati need read.
Valikuid mul palun teha aita!
Sinu otsuseid ei tohi ju laita.
Taevasse, taevasse tahan ma minna!
Sinna, sinna luba mul minna!
Sinuga koos minna ma tahan.
Abi kuid selleks sinult ma vajan.
Vaenlane mu ümber käib.
Vahel kõik nii lootusetu näib.
Issand, mind palun ta eest varja,
kuulun ma ju Hea Karjase karja.
Tänu Sinule vaid elan!
Las kiituslaul minu südames kõlab!
Taaskord päiksekiiri näen.
Edasi minna saan vaid Sinu väes.
Võit lõplikult on Sinu käes.
Vabastanud oled ka minu käed!
***
See luuletus sai kirjutatud, kui olin taas eksinud ja langenud - teinud seda, mis vale ja minu suhet Jumalaga rikkuv. Olen taaskord võitlemas sõltuvusega, mis on mind aastaid saatnud. Kuni eelmise aasta lõpuni olin tänu Jumalale suutnud olla pea aasta sellest vaba, kuid vaikselt hakkas see aasta lõpu poole tagasi tulema. Eks meil kõigil ole omad nõrgad kohad ja minu jaoks on see konkreetne ala. Sealt on mind vaenlase poolt kõige kergem rünnata. Eriti juhul, ,ui ma pole oma suhet Jumalaga hoidnud ja toitnud nii nagu peaks. Lisaks olen ma ise lasknud sel sõltuvusel minu taas kasvada, sest olles mitmeid kordi sellele vabatahtlikult järgi andnud, on see minus kasvanud ja kasvanud, ning nüüdseks on see taas võimutsemas minu üle. Samas on mind taas ja taas pannud imestama Jumala armastus ja ustavus nendes olukordades, kus ma olen selgelt Ta käsu vastu astunud. Tema on mind alati üles tõstnud ja öelnud, et lähme nüüd edasi. Sest see, et me jääme sinna oma soppa, kuhu me langenud oleme, ongi vaenlase plaan. Plaan seleks, et me loobuks tegemast seda, mida Jumal on meid kutsunud tegema.
Vahel ma mõtlen ja soovin, et saks enda eest põgeneda. Kõige selle kurjuse ja saasta eest, mis minus on. Nähes oma isekust, hoolimatust ja laiskust, lisaks kõiki neid mõtteid, tuleb ahastus peale. Samas on minus ka nii palju, mis on muutunud. Vana loomus vs. uus loomus. Kõik see tekitab minus pidevalt küsimusi, mis vahel jäävad vastuseta. Samas on käimas pidev õppimise protsess, kus nii mitmelgi korral on tulnud samu asju uuesti ja uuesti õppida. Ideaalseks pole meist ju kedagi loodud. Ainult Jeesus on olnud täiuslik inimene. Meid, kes me siin Maal ringi kõnnime, on kutsutud saama Tema sarnaseks. Jumal on öelnud, et meid, kes me oleme pöördunud ära oma vanast elust ja oleme otsustanud olla Jeesusega, on Ta uueks looduks teinud (2Kr 5:17Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.). Vahel on seda raske uskuda. Eriti siis kui oled teinud valesti ja vaenlane süüdistab, et sa oled ikka selline ja selline ning, mis kõik veel. Kuid tema on valede isa ja teeb kõik selleks, et me ei oleks koos Jumalaga ega usuks seda, mis Jumal on oma sõnas öelnud. Samas ei tohi ka me ise pidavalt ringi käia selle mõttega, et küll Jumal mulle kord kõik andeks annab kui ma vaid palun. Kuigi Jumal on armastus (1Jh 4:8, 1Jh 4:16) ei salli ta pattu ja käsib meil loobuda kõigest patust (Gl 5:19 - 21, Kl 3:5). Selleks, et me saaksime olla puhtad, on meil vaja Jeesuse verd, kes läks ristisurma, et kanda meie patusüü, et me võiksime taaskord olla suhtes Jumalaga (1Jh 1:7 ...tema Poja veri puhastab meid kogu patust.).
Me peame ainult minema palves Jumala ette ja oma patte tunnistama (1Jh 1:9Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. ). See pole lihtne. Vahel tahaks mida iganes teha, et mitte tunnistada oma patte, kuid see on ainus tee vabaduse ja andestuseni.
No comments:
Post a Comment