Viimase kuu jooksul on tulnud mul tegeleda andestamise teemaga. Nimelt juhus kuu aega tagasi minu jaoks väga valus asi. Ma pidin lõpetama suhtlemise ühe oma parima sõbraga. See oli minu jaoks väga raske, sest ta oli suht ainus, kellega ma sain vabalt suhelda ja rääkida sellest, jis minu elus toimub. Arvasin, et ta peab ka mind oma sõbraks, kuid selgus hoopis midagi muud. Ma ei saanud aru, miks ta ise mulle midagi ei öelnud vaid ma pidin kõike kuulma teiste kaudu. See tegi väga haiget. Samas ei saanud ma ka temaga ise rääkida, sest see polnud mulle lubatud. See kõik tekitas minus metsiku segaduse, mistõttu halvenes mu suhe Jumala ja teiste inimestega, sest ma olin pidevalt turris. Lisaks polnud mul kellegagi rääkida. Nii hoidsingi ma kõike enda sees, kus see mind mürgitas ja veel rohkem segadusse ajas. Mõtlesin pidevalt juhtunu peale ja püüdsin kõike unustama ja teha nägu, et seda inimest ei eksisteeri minu jaoks enam. Püüdisn panna ennast uskuma, et kõik, see tema jutt meie sõprusest ja muudest asjadest on jama ning vale. Aga ega ma siiani ei tea, mis tegelikult oli selle kõige taga. Nii ma siis olingi kui turris siil, kes ei suutnud enam kedagi usaldada, kes oli pidevalt kaitses ja üritas vihata kedagi, kes oli haiget teinud. Mõni päev oli kergem ja siis tundus, et ma olen suutnud valust üle saada, kuid samas järgmine päev tuli kõik tagasi. Nii oli ka sellega kui olin palves sellege justkui asjad selgeks saanud. Aga see jäi mind ikka kummitama. Pidevalt oli tunne, et tahaks talle peksa anda ja täiega tagasi teha. Paari päeva eest olin ma sellises piunktis omadega, et ma ei suutnud enam. See oli mind hulluks ajamas. Teadsin, et pean midagi ette võtma, kuid ei teadnud mida, sest isegi palvetamine ei tundunud aitavat. Teadsin, et pean andestama, kuid minus polnnud ei jõudu ega tahtmist seda teha.
Eile õhtul aga juhtus midagi. Olin just parasjagu mõtlemas, mida Marile ja Jannarile saadetava kaardi peale, nende abiellumise puhul, kirjutada, kui Jumal juhtis mind ühe raamatuni. Selleks oli J. McDowelli "Armastuse saladus". Kui olin neile sobiva teksti leidnud siis sirvides seda raamatut, jäi mulle silma peatükk, mis räägib andestamisest. Tundsin, et pean seda lugema. Kuulasin samal ajal ka ülistust. See aeg kujunes millekski väga imeliseks. Lugesin, palvetasin ja kuulasin muusikat. See kõik viis mind mõistmisele, et mul tuleb andestada, sest Jumal on mulle andestanud ju nii palju. Mõistsin, et andestus on ainus lahendus, mis mulle rahu toob. Kogesin sellist vabadust, et ma ei oska seda kirjeldada. Sain Pühalt Vaimult jõudu, et andestada. Mõistsin ka, et see inimene peab vastutama oma käitumise eest Jumala ees ja seetõttu pole mul õigust tema käitumise üle kohut mõista. Lisaks olen ma ise piisavalt palju vigu teinud ja teen neid kindlasti veel ja seetõttu tuleb mullegi nii mitmetel inimestel andestada.
Mõned mõtted sellest peatükist, mis mind eriliselt puudutasid:
"Ma andestan sulle" ütlemine tähendab ka oma emotsioonidest lahti laskmist ja loobumist õiglasest reageeringust ning õigusest tagasi teha, ükskõik, kui tugevalt sa kättemaksu tahad.
Andestada tähendab halastada, mitte nõuda õigust.
Kui ma ei andesta, siis põletan silla, millest mul ühel päeval on vaja üle minna.
Andestamine ei tähenda teesklemist, et eksimust pole kunagi olnud.
Andestamine pole ükskõiksus. Kui su suhtumine on " ja mis siis", siis eirad sa konflikti, millega on vaja tegeleda.
Andestamine pole leplikkus.
Andestamine ei tähenda, et inimene, kellele sa andestad, muutub.
Andestamine ei kaitse sind tulevikus haavade eest. Kui sa oled aga nüüd võimeline andestama, siis oled sa tulevikus võimeline paremini käsitlema ette tulevaid konflike ja haavumisi.
Kui sa ootad, et teine tuleb ja oma süüd tunnistab ning sinult andeks palub, siis lased sa sel inimesel oma elu kontrollida.
Unustamine tähendab, et haavumine ja soov tagasi teha ei kontrolli meid enam.
Üks peamisi põhjuseid, miks me ei andesta, on hirm. Kui sa kellelegi andestad, siis teed sa end selle inimese ees haavatavaks. Sa võibolla ei andesta teisele kuna oled saanud kõrvetada ja kardad uuesti haiget saada.
Lisaks hirmule on veel uhkus, mis ei lase meil andestada. See ütleb "Mul polegi seda suhet vaja. Ma ei vaja seda inimest."
Ka jõu puudumine ei lase meil andestada. Pärast tugevat haavumist võime tunda, et meil pole lihtsalt nii palju jõudu, et öelda teisele "Ma annan sulle andeks.".
No comments:
Post a Comment