sasipundar

Viimased paar päeva on olnud minu jaoks kohutavad. Usun, et ka inimestele, kes on pidanud minuga kokku puutuma. Ma mõtlen juba tõsiselt,  et mul on vist mingi needus.

Oma käitumist ei oska ma isegi põhjendada. Ilmselt on olnud see reageering mingitele ärritajatele, mis mind sel viisil käituma on pannud. Selle kõige tulemusena tegin ma suure tõenäosusega endale ise karuteene. Ma ei tea, miks ma teen niipalju haiget neile, kes minust tegelikult ka hoolivad. Nii raske on nii elada. Olen justkui iseenda vang. Kõige hullem selle juures on see, et ma ei oska sellest vanglast kuidagi väljapääsu leida. Kristlasena peaks sellised probleemid minust kaugel olema, kuid nii see pole. Asjad on läinud nii hulluks, et minu pähe on hakkanud tulema mõtted enda lõikumise kohta. Ma kardan väga, et ühel hetkel need pole enam ainult mõtted, sest mõtetest sa ju kõik alguse. Ma ei oska midagi teha. Olen lõksus.

Kellega rääkida? Kardan, et olen kaotanud need usaldavad suhted nendega, kes hoolisid. Olen segaduses ja hirmul, et mis minust saab.

See kõik mõjutab minu suhet Jumalaga. Kuigi näen seda, kuidas Ta on igal hetkel minuga, kardan ma ikka.

Palun palvetge minu eest. Palvetage, et Jumal aitaks mul sellest välja tulla ning, et ma saaks ka aru, et minust hoolitakse.

Jumala teed on ikka kummalised.

Elu koos Jumalaga on huvitav. Igav juba ei hakka. Pidevalt on midagi toimumas. Mis siis nimelt?

 

Ühel päeval kogesin midagi väga erilist. Selle tähendust ei mõista ma veel ehk täielikult, kuid see oli midagi, mis pani mind mõtlema. Nimelt oli tegu päevaga, ,kus minu arvates läks kõik suht metsa. Olime just eelmisel päeval kodugrupis valinud endale iganädalase väljakutse. Sain kohe aru, mis mul tuleb teha. Olin väga põnevil ja ootusärevil, et lõpuks ometi on tulemas mingites asjades läbimurre ja saan olla lõpuks vaba. Siis aga saabus see päev, kus kõik läks metsa.  Lisaks tuli langemine mind pidevalt kummitavasse pattu. Samas kogesin sel päeval seda, kuidas Jumal väga selgelt kõneles. Mulle said kaks kirjakohta seotud minu elu olukordaderga. Ma pole väga tükk aega nii selget Jumala kõnetust kogenud. See aga pani mind väga imestama, sest see päev kätkes endas ka ju pattu, mida ma ei olnud seljatanud ega isegi palunud Jumalal end kiusatusest välja juhtida. See pani mind aga mõtlema Jumala armule ja sellele, et minu nõtruses saab ju Tema vägi täielikuks. Sain ka natuke rphkem ehk aru sellest, et Ta mind tõesti armastab ja on minu jaoks alati olemas. Lisaks kinnitas see mind taas, et langemiste  ja feilide korral on ainus õige tee minna Jumala ette ja andestust paluda, mitte minema joosta ja kuhugi peitu pugeda.

 

 

Sel nädalal kogen taas, kuidas olen mingis muutmise protsessis, mis on mulle väga valus ja raske. Seda on keeruline kirjeldada. Need, kes on kogenud Jumala puhastust ja muutmise aegu saavad ehk aru. Igatahes tean, et see kõik, mis on hetkel toimumas on millegi suure nimel. Jumal on loomas midagi uut. Mis see uus on ei oska ma öelda, sest ma pole Jumal.  Seotud on see kuidagi suhetega ja selle teemaga seotud hirmude ning minevikus olnuga. Eile meenus mulle midagi mu minevikust, mis tegi mulle väga haiget. See oli taaskordne kogemus sellest, kuidas mind oli lollitatud mulle väga oluliste inimese poolt. Olin siis küll alles noor pubekas, kuid siiani on see mind mõjutamas. See pani aga omakorda mõtlema paljudele teistele kordadele, kus mulle on nö "nuga selga löödud".

 

Minus tekitab veits paanikat see, et ma pole enam justkui mina ise. Mitmed tegevused, mis Tartus tulid loomulikult, on nüüd justkui kadunud, kuigi mulle endiselt meeldib neid tegevusi teha. Kas see on tõesti Jumala plaan minu tõelise identideedi  esile toomiseks?? See on minu küsimus vimased paar päeva, millele mul täielik vastus veel puudub. Eks aeg anna siin arutust. See on aga tõeliselt ebamugav olukord, kus ma ei saa enam tõesti iseendale loota nagu ma siiani olin harjunud. Olen aru saanud, et ma olen olnud ikka tõeliselt isekas ning uhke enda saavutuste ja oskuste üle. Oma uhkuse nägemine on raske. Veel raskem aga on tunnistada, et ma olen uhke.

 

Ma saan siinkohal ainult Jumalat tänada selle eest, mis Ta on teinud ja tegemas on. Tänan Teda nende inimeste eest, kelle Ta mu teele on pannud, et ma võiks näha oma tõelist loomust, haavu ja hirme, mida ainult Tema saab muuta ja ravida.

 

Aitäh sulle kallis Taevane Isa, et Sa mind nii väga armastad, et sa hoolitsed mu eest  ja puhastad ning valmistad mind igavese elu jaoks!!

 

Aitäh, teile mu kallid sõbrad, kes te olete viimasel paaril kuul mu ümber olnud ja pole mulle mu suure ego tõttu selga keeranud!

 

Puhas rõõm!

Rõõm, rõõm, rõõm!!!

See on olnud üks viimase aja märksõnu minu elus. See on nii imeline, kuidas Jumal saab ka kõige raskematel aegadel kinkida sellist rõõmu, et hüppa ja karga ringi nagu väike laps. Jumal on kandnud tõesti läbi rasketest hetkedest.

Eks te tea, et minu elu pole viimase kuu kooksul just kõige roosilisem olnud. Viimasel nädalal on aga tõesti nii imeliselt hea olnud, et isegi kui on mingeid muresid olnud, on nende keskel südames ikkagi rahu ja rõõm. Olen selle eest Jumalale väga-väga-väga tänulik.

Lisaks on nüüd lumi maha sadanud ja täna on lihtsalt niiiii ilus ilm, et kohe hingetuks võtab. Eile rattaga tööle minnes ja tagasi tulles kogesin taas, kuidas Jumal on mind õnnistanud. See maastik ja vaade, mis on kui ma tööle lähen, on pea iga kord tõeliselt ilus. Eile oli nii lahe töölt aktiivi koosolekule sõita, kuigi lund oli päris palju ja libe oli ka, kuid see oli nii lahe.

 

 

Jeesus seab meile mitmes kirjakohas eeskujuks lapsi. Neil rõõmuhetkedel, kus rõõmu allikas pole inimlikus mõttes vb just suur, näen endas seda lapselikku olemust. Lastele piisab väga väikestest asjadest, et olla rõõmus ja õnnelik.

 Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Mt 18:2-3)

Olgu Jumal teid väga õnnistamas ja kinkimas imelist rahu ja rõõmu igasse hetke!

Kallid :)

jep.....thats my life at the moment

Mis siis minu elus vahepeal toimunud on?

Olen mitmes postituses jaganud vaid oma mõtteid erinevate teemade kohapealt, kuid oma elus toimuvate sündmuste kohta pole midagi kirjutanud. Olen seda nüüd pikemat aega plaaninud, kuid pole kuidagi juhust olnud ja ega vahepeal midagi eriti ei sündinud ka. 

Hetkel on minu elus suhteliselt raske periood. Seda mitmes aspektis.

Esiteks sain meie pere teada, et Jannul (minu õelaps) on 1. tüüpi diabeet. See oli nagu välk selgest taevast. Ma ei osanud iial arvata, et selline asi mind nii rivist välja lööb. Tean, et õel ja emal oli see veel raskem ning ma ei oska ette kujutada, mida nad pidid tundma, sest neil tuleb sellega nüüd igapäev tegeleda ja selle olukorraga harjuda. Ma poleks iial osanud arvata, et meie peres selline asi juhtub. Ikka arvad, et sinu perega sellist asja ei juhtu. Lisaks polud ma kuulnudki, et nii väikesed lapsed võivad diabeeti haigestuda. Jannu pole veel kahe aastanegi. Igatahes, kui ma sain teada, et tal diabeeti kahtlustatakse, siis ma palusin Jumalat ikka palju, et see poleks nii. Oma tundeid selle kõigega seoses ei oska ma kirjeldada. Ei leia neid õigeid sõnu. OIin segaduses, mures. Kui diagnoosist kuulsin olin ma Jumala peale pahane. Ma olin ju palunud, et see poleks nii. Kuid Jumala tahtmine oli teine. Ma ei tea küll miks see nii pidi minema, kuid tean, et Temal on kõigeks oma põhjus, Millalgi tuleb seegi välja, milleks see kõik. 

Lisaks on mul endal mingid jamad tervisega. Suure tõenäosusega oman ma migreeni, Nii, et elu on lill. Kolmapäeval saan siis teada, mis värk on. Nimelt lähen siis arsti juurde. Eks näis kuidas see eluke hakkab olema.

Jannuga juhtunu tuli inu jaoks väga halval ajal. Miks? Põhjus oli selles, et olin (olen) vaimulikult madalseisus. Olin ise mitmeid  suuri eksimusi teinud. Lisaks tundisn, et olen kaotanud osaduse Jumalaga. Ta tundus nii kaugel olevat. Piibli lugemine ja palvetamine olid väga rasked. Praegugi on.

Lisaks nägin, kuidas pean taas kõigege justkui üksi hakkama saama. Polnud kellegagi jagada, mis toimus nii  minu mõtetes kui südames. Neil hetkedel oleksin väga tahtndud kedagi enda kõrvale. See on millegi pärast pidevalt nii, et sellistel rasketel hetkedel poleks nagu neid inimesi, kes ütlevad, et hoolivad ja armastavad, olemas. Just siis kui vajaksin trööstivaid sõnu või lihtsalt kallistust ja ära kuulamist. Olukorras, kus Jumal tundub kaugel olevat ja sa ei tea, miks nii on, on see eriti raske. Tunned, et sa pole kellelegi vajalik, veel vähem oluline ja, et kedagi ei huvita sinu probleemid. Et see, mis sinu elus toimub on justkui liigne info ja koorem teistele ja, et oled olemas vaid siis kui on vaja midagi teha. Neil rasketel hetkedel on väga raske vastupidist uskuda. Sest alati on ju nii olnud! Kuidas saan ma siis uskuda, et on üldse keegi inimene, kes minust hooliks nagu ma näen mõningaid inimesi teistest hoolivat ja armastavat neid sellistena nagu nad on?

Tunnen, et olen justkui vaimulikult suremas. Viimastel päevadel on pidevalt mõttes see küsimus, et miks Jumal mind siia surema tõi. Sest nii ma tunnen. Näen, kuidas miu osadus Jumalaga kustkui libiseb kaugele eemale ja ma ei oska sellest kuidagi enam kinni hoida. Samas on see nii kohtutav, et ma õudusega mõtlen sellele, et ma kaotan oma usu. Tean, et Junalal oli oma põhjus minu Viljandisse toomiseks, kuid viimastel ajal on see nagu kauge teadmine, mis kusagil eksisteerib. 

Täna hommikul ärkasin mõttega et, miks ma teen neid asju mida ma teen - kirikus käimine ja see elukorraldus mis mul on. Kas olen lihtsalt rutiini sattunud ja ei oska enam muud moodi? Kas ma teen armastusega neid tegevusi? Mis on minu motiivid? Kas ma olen nii harjunud? Kuidas peaks üldse ühe kristlase elu välja nägema? Palju küsimusi, milledele vastused veel puuduvad. 

Ometi tean, et Jumal kuidagi mingil viisil viib läbi ka neist aegadest. Siiani on Ta mind kõigest läbi toonud. Aga jh, kerge see hetkel pole. 

Selline hala-hala postitus sai, kuid selline see minu elu hetkel on. 

Loodan, et teil on ehk paremini kui mul hetkel :)

Age

Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!"

Süda on inimeste jaoks  midagi väga olulist. Seda nii füüsilise võtmes kui ka vaimulikus. Siinkohal ei tahaks ma südant kui meie organismi üht oluliseimiat organit lahata, sest pole anatoomias just kõige tugevam.

Eesti keeles on päris palju väljendeid südame kohta, mis pole füüsilise südamega eriti seotud.  ÕS pakub völja järgneva loetelu -  Süda ei anna rahu, kripeldab, kipitab, vaevab, valutab, tõmbub valust kokku. Süda langeb, kukub, vajub saapasäärde (hirmust). Süda tilgub, jookseb verd (kahjutundest). Süda läigib, pööritab, on paha. Süda kõrbeb (janust). Ajab v teeb südame täis, süda kargab v läheb v saab täis vihastab. Võtab südame alt v südame+aluse külmaks v õõnsaks (hirmust). Võtab südame rindu. Teeb südame kõvaks. Ei ole südant ära öelda (ei raatsi). Südant kergendama, kinnitama, kosutama, soojendama, murdma, närima, vaevama. Rahu voogab südamesse v südame vmo. Südamesse võtma välja tegema, hoolima, südames lootma (sisimas, vargsi), südamest kahetsema (väga, siiralt). Südamele panema, südamel olema v kipitama v pakitsema, südamelt v südame pealt ära rääkima. On südamega asja juures, teeb v võtab asja südamega

 

Kas ja, kuidas on seotud süda ja Piibel. Paljudelegi üllatuseks on seal üle 1000 vaste sõnale süda. Kõiki neid ei hakka ma puudutama. Jagan mõttreid vaid osadest.

 

Üks minu lemmikkirjakohti on järgnev:

"Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!" Õp 4:2

 

Võib ju mõelda, et miks ma peaks oma südant hoidma? Kuid see on meie elude allikas. See on justkui koht, mis kujundab meie elu. Kõik lähtub ju südamest. Seda ütleb ka Jeesus Matteuse evangeeliumi 15. ptk.-s. Salmides 18 ja 19 on kirjas nõnda "Aga mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest, sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust."

Nii on kõik, saanud alguse meie südamest. Iseasi on, kas me ka nii pidevalt mõtleme, et meie tegude taga on meie süda. Seda kinnitab ka see kirjakoht: "Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ja paha inimene toob pahast välja paha, sest ta suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda." (Lk 6:45).

 

Viimasel ajal olen enda juures näinud nende kahe kirjakohat vettpidavust. Teistele ei pruugi ehk välja paista, kuid ma ise tean seda, mmis minu südames valitseb. Tean ka seda, kuidas ma sellisesse südame olukorda jõudnud olen.

 

Mille eest üldse peaks oma südant hoidma? Jeesuse järgijatena tuleb meil hoiduda maailmameelsusest, mis tahab meie südameisse tungida, et me ei armastaks enam oma Jumalat kogu südamest. Maailma armastamise küsimuse ees oleme me vast kõik seisnud. Mina olen nii mitmetel kordadel avastanud, et minu südames on koha leidnud asjad, mis ei peaks seal olema. Samas on tänapäeva maailmas raske leida ühest seisukohta, mis on see, mida nimetatakse Piiblis maailmaks, mida me kristlastena ei tohiks armastada. Mina usun kindlalt seda, et kui me käime koos Jeesusega ja laseme Pühal Vaimul meiega kõnelda, siis on meil olemas kõik selleks, et eristada seda, millest me peaks hoiduma ning, mida mitte laskma oma südant mõjutama. Inimlikud vaidlused selle üle, mis ikka on ja mis pole, ei vii tihti kuhugi. Selle taga pole mitte Jumala juhatus, sest need on enamasti juhitud meie oma südamete rikutusest. Süda võib aga olla vägagi ekslik - " Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?" (Jr 17:9).

 

Kui  meie süda on selliine, et sealt tuleb igasugust kurja ja, kui see nii rikutud on, kas siis saab üldse olla kristlane? Mina küsiks astu kohe, et miks ei saaks? Meile on ju antud uus süda ning Jeesuse verevägi, mis puhastab meid kõigest patust (Hb 9:14, 1Jh 1:7). Lisaks on meil endal valik, mida teha - kas head või halba. Selle valiku ees seisis inimene juba oma loomise ajast peale. Jumal on meile ütlenud, mis on hea ja, mis halb. Peetrus kirjutab nii "Pange siis maha kogu kurjus!" (1Pt 2:1). Seega on see meie endi otsus, kas me tahame elada nii nagu see maailm või nii  nagu Jumala lapsed. Olles võtnud vastu Jeesuse poolt toodud pääste, saame Jumala lasteks. Me oleme loodud uueks - Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud." Kr 5:17 ).

 

Mul on vahel tõeliselt raske mõista ja isegi uskuda, et Jumal on andnud mulle uue südame kuna olen ju uus loodu. Oma perfektsionistiks olemise tõttu ootan, et oleksin kohe nagu Jeesus. Sõrmenips ja korras! ehtud!! Kuid nii pole see olnud. Nende asjade mõistmisega on läinud aega ja ka kannatusi. Lisaks on mul kalduvus võrrelda end alati teistega. tean hästi, et Jumal on mind lonud mnuks mitte kellekski teiseks, kuid vahel näen ennast nii õudse inimesena ja teisi tõeliselt headena. Vahel tuleb lausa ahastus peale. Mõtlen, milleks ma üldse selline olen, kui tean, et mul tuleb head teha, aga vaat ei tule välja nii nagu tahaks. Tihti olen neil hetkedel lugenud Pauluse huvitavat mõttekäiku kirjas roomlastele seitsmendas peatükis.

"14 Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik,
müüdud patu alla.

15 Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee
seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.

16 Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et
Seadus on hea.

17 Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis
minus elab.

18 Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole
head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.

19 Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha,
ma teen.

20 Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee
seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.

21 Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on
kalduvus teha kurja.

22 Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle,

23 oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu
mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu
liikmetes.

24 Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma
ihust?

25 Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse
läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala
Seadust, kuid oma loomusega patu seadust."

 

Minu arvates on Jumalal nii palju tarkust, et lasta oma sõnasse kirja panna kõike seda, mida me oma eluks vajama. See on tõessti juskui inimese kasutusajuhend. Imeline on ka see, kuidas Jumal juhib õigel hetkel õige koha juurde oma sõnas ehk siis Piiblis. Vahel on selleks mõni näide elust enesest, vahel julgustus, vahel trööstivad sõnad, vahel kinnitus. See on lihtsalt nii hea, kui ei pea ise pidevalt oma südant vaevama ja mõtlema, et kuidas küll nüüd saab või mida teha.

 

Tean, et saan alati paluda Jumalat, e Ta aitaks mul kaitsta oma südant kõige eest, mis seda rikub, sellele haiget teeb ja seda vales suunas mõjutada võib. Lisaks saan paluda, et Tema oleks see, kes muudab, mitte mina oma olematust jõust.

Nii saad ka sina teha. Meil on taevas hea Isa, kes hoolib meist ja tahab meile ainult parimat. Valik on sinu - kas hoida oma südant või elada nii nagu juhtub.

 

Seekord sai siis selline jutt kirja pandud.

:)

 

sidewalk prophets (esitusloend)

words I would say

Vahel on väga raske inimestele öelda, mida sa mõtled või tegelikult tahaksid öelda. Eriti just nende inimeste puhul, kes kallid on. Minu puhul on see vähemalt nii. 

Kuulasin täna üht lugu, mis kinnitas mind selles kui oluline on vahel ületada oma hirm ja rääkida välja need sõnad, mis on südames. Kasvõi panna need lihtsalt paberile. 

Laul ise on selline:

Three in the morning,

And I'm still awake,

So I picked up a pen and a page,

And I started writing,

Just what I'd say,

If we were face to face,

I'd tell you just what you mean to me,

I'd tell you these simple truths,

Last time we spoke,

You said you were hurting,

And I felt your pain in my heart,

I want to tell you,

That I keep on praying,

Love will find you where you are,

I know cause I've already been there,

So please hear these simple truths,

From one simple life to another,

I will say,

Come find peace in the Father,

Be strong in the Lord and,

Never give up hope,

You're going to do great things,

I already know,

God's got His hand on you so,

Don't live life in fear,

Forgive and forget,

But don't forget why you're here,

Take your time and pray,

These are the words I would say.

Ise olen viimasel ajal kahele inimesele kirjutanud, mida ma oma südames nende kohta arvan ja, mida olen tahtnud neile öelda. Lisaks ka olen kirja pannud, miks ma käitun nii nagu ma käitun. Kuigi viimast on väga raske teha, sest ega ma vahel isegi ei tea miks ma mingil viisil käitun. 

Mitmete inimeste puhul ei saagi ma öelda, mida ma tegelikult tunnen või arvan, sest see ei muudaks midagi ning teeks minu elu veel keerulisemaks kui see on. Lisaks ei muudaks see midagi, kui nad teaks. Nii ongi vahel minu käitumine paljudele arusaamatu, sest ma ei taha, et nad tegelikkust näeksid.  See tegelikkus on mulle endalegi hirmutav. 

Minu jaoks on keeruline välja öelda, et keegi minu jaoks oluline on. Elu on näidanud, et siis juhtub selle inimesega midagi. Ta kas lihtsalt kaob minu elust või ei taha ise enam minuga mingit tegemist teha. Seetõttu on need juhud, kui ma oma kiindumust või hoolimist sõnaliselt väljendan harvad. Praktiliselt on seda mul isegi lihtsam teha. Kuigi jh, kallistamine ja muu selline värk on ikkagi keerulised vahel. Just neis olukordades, kus näen teise inimese reaalset vajadust selle järgi. 

  

Tean, et osad inimesed arvavad seetõttu, et ma olen mingi jääkuninganna või hoopis vihkan neid, kuid see pole tegelikult nii. See omakorda teeb väga haiget ja võtab üldse igasuguse tahmise hoolimist väljendada ära. Samas on Jumal mulle andnud hooliva ja armastava südame. Mulle see tundub vahel lausa needusena, kuigi see pole nii. Lihtsalt tõeliselt raske on neis olukordades, kus sa oled midagi kogu südamest teinud ja selle ei pöörata mingit tähelepanu või lausa  naeruvääristatakse seda.  Kuna ma tean, et ma kaldun olema isekas siis tekib lõpuks tunne, et mis mõtet on mul lasta end Jumalal isetumaks muuta, kui see nagunii kellelegi korda ei lähe. Samas oma südame ja Jumala vastu ei saa. Mingitel hetkedel näen tõeliselt end kusagil võitlusväljal seisvat, kus vastamisi on isekas mina ja isetu mina - kord on üks võidukas, kord teine. Olles oma isekuses teistele haiget teinud on tihti nii kohutav tunne, et tahaks surra. Mulle ei meeldi teistele haiget teha, kuigi vahel mõne inimese puhul  tuleb selleks suur tung. 

Mõtlen, kuidas saaks ma öelda, et ma armastan kedagi endiselt kui see on totaalselt võimatu, sest ma isegi ei tahaks armastada. Sügaval sisimas on see nii. Selle tunnistamine on aga mulle meeletult raske, sest  ma ei tahaks seda inimest enam oma lähedalegi. Isegi oma lähedastele sõpradele ei saaks ma ju seda öelda.  Ma ei tahaks ju, et mind imelikuna võetaks. Lisaks oleks elu ju palju kergem. Keegi ei imestaks, et ma pole endiselt üle saanud või miks ma nii kangesti tahan tema kohta midagi halba öelda, et panna ennast uskuma, et ma saan teda ka lihtsalt kui venda armastada. Oleks ju palju lihtsam kui ma endalegi ei tunnistaks, kui sügava haava tema ja teiste suhtumine minusse jättis. Samas näen ma, kuidas see mõjutab nii paljut ja paneb mind vahel käituma nii nagu ma isegi ei ootaks. Ehk siis oleks justkui kusagil nõiaringis. 

Olgu tunnete, mõtete ja olukordadega nii nagu on, kuid Jumal teab, mis on tõsi ja mis mitte. Vahel on ka meie süda väga petlik. Armastuski kellegi vastu võib olla ja võib ka mitte olla reaalne. Ja kas sel on üldse tähtsust? Tähtis on ikkagi ju ainult Jumala tahte sündimine. See on aga kõigile parim. Iseasi on kas tahetakse seda uskuda.

Tean, et minu jaoks on olemas üks imeline plaan ja elu. Elu, mis ei pruugi ehk siinse maailma silmis olla selline nagu see maailm ootab, kuid kord on mul võimalus olla igavesti koos Jeesusega, kes jättis oma elu, et mul võiks üldse olla lootus igavesele elule. Kord võin minna Isa juurde taevasse, kuhu ka Jeesus peale oma surnuist ülestõusmist läks. 

Kuigi minu siinne elu on täis eksimusi ja vigasid, saan ma alati Jumalat usaldada, et Tema juhib mu samme ja aitab mind kui ma ise olen pange pannud. Nii nagu kadunud poeg võeti isa poolt rõõmuga vastu, võib igaüks saada selle osaliseks. Jumal ootab ju oma kadunud poegi ja tütreid tagasi oma koju. 

Sul on see võimalus - kas tulla tagasi Jumala juurde, kes on meie Taevane Isa või elada oma elu nii nagu sa ise tahad. 

Nüüd sai küll üks pikk postitus, kuid ehk oli vaja.

Hugs and blessing for you!!

:)