Rahu

Minu süda on rahulik. Pole tükk aega nii rahulik olnud. Viimasel ajal olen saanud seoses mitme asjaga südamesse rahu ja kindluse.
Esimeseks asjaks on rahu seoses minu tulevase abikaasaga. Oli periood, kus ma tahtsin meeletult abielluda. Tundsin, et olen selleks valmis. Ainus mis veel puudus oli mees, kellega abielluda. Vahepeal on aastad möödunud ja minu sees on rahu, et küll see aeg tuleb kui ma mehele saan. Ma ei muretse sellepärasr enam. Samas tunnen nüüd ka, et see on tohutu ohverdus ja vastutus. Olen mõelnud, et oma elugagi on hetkel raske hakkama saada. Kuidas siis veel suhte ja abieluga hakkama saada. Nähes tänapäeva mehi siis tekib tahestahtmata tunne et, kus need nomaalsed mehed on. Kirikus pole ka mehi nö. "jalaga segada". Kuid tänu Jumalale olen kindel, et millalgi olen ma valmis ja siis on ka Jumalal mulle see normaalne ja mulle sobiv mees olemas. Samas olen ma tohutult õnnelik, et tean, et kirikust saan ma endale normaalse mehe - kes ei joo, ei suitseta, kes ei aele teiste naisetega ega midagi muud sellist.
Teine rahu puudutab minu magistritööd. Kuigi inimlikult võttes on mul selle valmis saamiseks aega selle aasta 29. maini ehk siis kuu ja natuke peale. See nõuab meeletult tööd, et hea töö selle lühikese ajaga valmis saada. Kuid minus on imelik rahulikkus. Ma ei paanitse, et mis saab kui ei saa selleks ajaks valmis. Lihtsalt teen nii palju kui saan. Kui sellest ei piisa siis pole midagi teha. Jumal ei saa seda ju minu eest füüsiliselt valmis teha. Et tähtaja hommikul seisab minu laual minu kallis ja armas töökene kõitmiseks valmis.
See on tõeliselt imelik, et Jumala rahu on nii müstiline vahel. Neile, kes seda rahu pole kogenud, on nii raske seda seletada. Kuidas sa saad mitte muretseda? Kuidas saad nii kindel olla? Minu lootus on lihtsalt Jumalal. Tean, et Talle pole miski võimatu.

üksi

Kirjutan siia, kuna pole kedagi kellega oma hetkeolukorda jagada. Istun üksi oma toas. Kedagi pole. Sirgi ja Kristi on oma kodudes. Nii vaikne on. See on muutumas üha tavalisemaks, et olen üksi kodus. Olen eluaeg olnud selline kodune. Sel ajal kui teised inimesed on oma läjedaste või sõpradega tegemas midagi, siis mina olen kodus. Mind pole kunagi eriti kuhugi kutsutud.
Ma pole kunagi kellelegi rääkinud, kui üksi ma tegelikult olen. Minu ümber on küll inimesed, kuid nad on lihtsalt seal. Mul nagu poleks nendega mingit sidet. Ma räägin nendega ja sellega asi ka piirdub. Mul pole kunagi olnud sellist lähedast inimest , kellega võiks koos kõike teha ja kellega saaks oma elu raskeid hetki jagada. Ma olen endalt ja Jumalalt miljoneid kordi küsinud, et mis ml viga on või mida ma valesti teen, et mu elu selline on. Mis selle taga on. Ma tean, et Jumal on alati minuga neil rasketel hetkedel lonud. Kuid, inimlikilt olen alati üksi olnud. Nähes kõrvalt, kuidas teised inimesed on omavahel nii lähedased, kisub minu süda valust kokku. Taha ka seda tunda. Seda eriti kui olen kristlikus seltskonnas, milles ma nüüd liigun. Nähes kogu seda armastust mu süda lausa karjub valust.
Küige hullem on see, et selle kaudu saab vaenlane mind nii kergesti rünnata. Olen teinud paljusid asju selle ajel, et minu sees on kohutav tühjus. Isegi Jumala armastus oleks siis justkui kadunud.
Kas ma tõesti olen sõprusest valesti aru saanud? Kas ma ootan liida palju? Mida ma vaesti teen? Küsimusi on minu sees rohkem kui vastuseid. Samas teen ma teiste ees koguaeg head nägu, et kõik on korras. Kuid tegelikult pole. Ainult Jumal ja mina teame, mis minu sees tegelikult toimub. Võibolla tõesti olen ma jätnus teistele mulje, et mul on mingi hea ja suur oma elu. Ei ole. Minu elu piirdub hetkel sellega, et istun tavaliselt arvuti taga ja vahel käin ka mõnel üritusel. Ma olen alati mõelnud, et ma ei hakka teiste inineste eudesse ronima. Mul pole ju mõtet püüda end kuhugi sisse sokutada, et äkki läheb õnneks.
Neis üksinduse olukordades olen tihti Jumalat süüdistanud ja küsinud, et miks ometi. Mul on Tema ees kohutavalt häbi, et ma pean alati Talle kurtma oma hingehäda. Samas ma tean, et Ta mõistab mind ja ei hülga mind ega aja mind enda juurest ära. Kuid tahaks ka inimlikku õlga, kelle najal nutta. Kas seda on tõesti palju palutud? Kui on siis ma lepin sellega. Tegelikult olen sügaval sisimas leppinud sellega, et olen elu lõpuni selline üksik. Olen kindel, et Jumalal on sellega mingi plaan, kuid kuna ma ei mõista seda, siis ongi vahel nii raske sellega leppida.
Need, kellel on keegi lähendane, kellele nad võivad iga kell loota, on tõeliselt õnnistatud.

mõttearendus nähtud reklaamist

Käisin täna õele üht asja viimas. Sel ajal kui bussijaama ja seal tagasi kõndisin nägin üht reklaami, mis tekitas minus vastakaid tundeid. Reklaam oli vist mingi pesupoe reklaam. Igatahes oli seal noor naine pesus. Mitte, et pesu kandmises midagi valesti oleks, kuid see reklaam tänavate ääres, pani mind mõtlema. Kas selline reklaam ikka sobib tänavale, kus liiguvad ka väikesed lapsed, mis siis veel meestest rääkida? Mõtlesin, et kui mina mees oleksin, siis ei tahaks küll, et minu naist (ainult pesus veel) mingisugused suvalised jorsid vahiksid.
Vahel on lausa häbi naine olla, kuna tänapäeval müüakse kõiki asju naise kehaga. Imestan, et nt saia reklaamis pole mõnda poolpaljast naist. Siinjuures ei imesta üldse, miks nii paljud noored ei näe suvakatega või oma poisiga magamises enam mingit probleemi, kui kõike ant seksiga müüakse. Meile korrutatakse ju pidevalt, et millegi saamiseks tuleb aint riided seljast ära võtta ja ongi asi käes. Siis veel räägitakse, et nored on hukas. Kuid, kes selles tegelikult süüdi on?? Kas mitte vanem põlvkond ei peaks neile eeskujuks olema? Sama vüiks ka meedia kohta küsida.
Vahel tuleb tõesti jõetus peale. Tunnen, kuidas mind tahetakse kogu aeg panna midagi tegema, mida ma ei taha. Vaenlasele on lausa kandikul ettepandud tööriistad. Nii paljud inimsed endateadmata söödavad hingi hingevaenlasele ette. Tal ei jää muud üle kui need lihtalt vastu võtta. Ja see on KOHUTAV. See paneb hinge see kisendama. Vahel tunnen, et ei jätku jõudu Jumala poole hüüdmiseks, et see olukord meie ühiskonnaks võiks muutuda. Endalgi on vahel raske kõige selle pealesurutavaga võidelda. Seeläbi, et olen ise nii palju kordi Jumala ees porri lendand oma valade tegusega, olen mõsitnud, mida Jeesus minu heaks tegi. Kui Kaisi eile SAS-il rääkkis, siis hakkasin ka ise mõtlema, millest on Jumal mind ülesäratatud Jeesuse kaudu on päästnud. Kuid ma ei saa veel päriselt väita, et minu võitlused onvõideldud. On mitmeid asju, mida ma ikka ja jälle teen. Need asjad ei töö kohe mitter kuidagi Jumalale au. Mul jääb vaid üle tõsta oma hääl Jumala poole ja paluda, et Ta halastaks mu peale ja aitaks edasi minna.
Au ja kiitus Issandale, kes on üks ja ainus, kes meid knagi ei hülga vaid meid nii palavalt armastab.

avameelselt

Totaalselt nõme on see, et ma ei saa olla inimesega sõber, kuna teda sellepärast mõnitatakse et ma temaga suhtlen. Seetõtttu olen ka sellele inimesele justkui keegi, kes on kuskil kapis peidus ja kes võetaksse sealt välja kui talle vaja on. Ma ei hakka salgama, et jutt on Andresest.
Minu sees on selline tunne, et miks inimesed on nii silmakirjalikud. Oma sõpradel pole kunagi midagi viga, kuid kui minna sõprade mõningate sõprade juurde siis tekib kohe käärimine.
Ma ei saa aru, kuidas ma olen teistest inimestest erinev. Kas on viga selles, et ma ei joo end kogu aeg maani täis ja ei tõmba kolm pakki päevas suitsu või ei tee barkotsi??? Tõesti ei tea.
Mina arvan, et ma hoolin mingi miljon korda rohkem tast kui ta need mõnitajatest sõbrad kokku!! Aga minu arvamus ei huvita kindlasti kedagi. Teda kõige vähem, sest ta tunneb end just sellises keskkonas hästi, nagu ta sõbrad on. Muidu ta ju ei oleks nendega sõber.
Miks ma kõike seda kirjutan?
Seepärast, et seda valu ja pettumust endast välja saada. Tunnen, et minu hoolimist ja head südant kasutatakse lihtlabaselt ära. See võib tunduda karmilt öelduna, kuid mina tunnen nii. Keegi teine ei saa teada, mida ma tunnen.
Minu jaoks on ta üks inimesi, kelle kohta ma tunnen, et saan usaldada ja kellega rääkides on hea olla. Kuid see kõik tundub olevat pettus ja minu ettekujutus. Mina tahan taga metsikult sõber olla ja temaga rääkida, küsida talt ta elu kohta ja muidgi asju. Kuid tundub, et ma olen unustanud selle, et kas tema ka asjast nii arvab ja tahab minuga sõber olla. Nagu Anugi ütles, et kõrvalt vaadates tundub tegu olevat sellega, et mind võetakse vajalikul hetkel kapist välja.
Samas ma tunnen, et tal oleks vaja kedagi, keda ta saaks usaldada ja kes teda ja ta tegemisi kogu aeg ei mõnitaks. Keegi, kes tast tõeliselt hoolib.
Kõige veidram on asja juures see, et kui ma ise mõtlen sellele, et mik sma tast nii palju hoolin, siis mul endal tuleb hirm peale. Tekib mõte, et mis mul viga on? Olen ma hulluks minemas või midagi veel hullemat? Tänases ühiskonnas on see ju tabu, et näidatakse oma tundeid välja ja et kellesti hoolitakse. Kuid kristlasena tean, et Jumal armastab kõiki inimesi, hoolimata sellest, et nad igasugu crapi kokku keeravad. Ja see on ka mulle eeskujuks. Mina ei hakka inimesi nende sõprade pärast mõnitama või eemale tõrjuma.
Kuna mulle on piisavalt palju minu jaoks kallite inimeste poolt nuga selga läädud, siis olen tekitanud endale kesta ümber, kust sisse saabad vähesed. Andrese koos paari hea sõbrannaga olen sinna lasknud. Seetõttu ma Andrese käitumise peale nii ka tunnen.
Pean oma südame kõvaks tegema ja tast enam mitte nii palju hoolima, sest see võib hakata tema elu segama. Ma küll ei tea kuidas, kuid eks see ole tema elu. Mina saan ainult ta pärast palvetada.
Öeldakse ju, et seni kuni sa ei lase endale haiget teha, ei saa seda keegi teha.

mõtteid

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, et miks inimesed tihti hoiavad kõike enda sees. Siin mõtlen siin kõike tunnetega ja millesti arvamisega seotut. Olen adunud, et kõigil on mingid asjad, millest ei juleta rääkida, sest teised ei mõistaks. Palju asu on ka sellised, mis paneksid teisi halavasti arvama, kuigi need on täiesti normaalsed asjad.
Kas tõesti on nii oluline siin see milliste inimeste keskel sa oled? Ju vist. Tihti on ju nii, et on inimesed kelle juuresolekul saab end avada ja teiste juures mitte.
Kas meie ühiskond üldse pooldab enda tunnetest ausalt ja oste rääkimist? MIna tunnen, et mitte. See kuidas mina asju näen ja mõistan ning tunnen on hoopis teistsugune. See kui ma ütleksin, et ma kedagi armastan, keda ma ei tohiks, siis on see ju kohe mingi hull mõnitamise teema.. Kas me siis üldse saame olla kunagi koos nendega keda me tõeliselt armstame kui meile kogu aeg ette seatakse, keda ma armastada võime. See on võimalik kuid selle nimel võitlemine nõuab palju jõudu ja endale kindlaks jäämist.
Kas meil mitte ei peaks olme vabadus arata ja tunda nii nagu tahame? Me ei ela ju kuskil totalitaarses riigis, kus võib arvata ja mõelda ühtemoodi.

elust

Tuli kirjutamise tuju jälle peale. Pole siia üldse kaua midagi postitauid. Ega seda ka keegi eriti ei loe nii, et siia saab suht vabalt enda elust ja mõtetest kirjutada.
Mis siis on mu elus vahepeal jutunud?
Peaks ütlema, et suurt midagi, sest kool võtab nüüd enamuse ajsat. Seoses sellega on ka palju raskeid hetki olnud. Teha on olnud tohutult palju olnud ja aega puhkamiseks mitte. Tihti on ka selline tune, et ei taha enam edasi jamada ja on olnud mõte, et jätaks üldse pooleli. Kuid õnneks on jumal mrasketest aegadest läbi kandnud ja jõudu andnud. Nüüd on jäänud veel poolteist nädalat sellist suuremat pingutust ja siis on vaid eksamid, millele keskenduda.
Mõtlesin, et kirjutaks sellest, mis mulle tohutult haiget teeb. See on see, kuidas eesti noored end alkoholi, suitsu ja narkootikumidega tapavad. See on muutumas lausa epidemiaks ja sellist noort, kes on neist ahelaist vaba leidub juba suht harva. Kõige jubedam on selle juures see, et selle kõigega hakatakse peale juba nii varases eas. Jube mõelda, et kunagi peaks see põlvkond eetit edasi viima. Kuid kuidas see üldse võimalik oleks kui nad end surnuks sõidavad ja tervist hävitavad. Kui ma kõigele sellele mõtlen siis tunnen, kudas mu süda verd tilgub, sest ma ei suuda mõista, kuidas nad tahavd vabatahtlikult kõike seda teha ning selle juures veel mõelda, et ma olen nüüd kõva mees või äge tüdruk. Ag nh ei saa ainult neid süüdistada, sest meie ühiskond on juba selline ja see kui sa püüad teistsugune olla, peab olema väga tugeva selgrooga. Tihti algab asi ka kodudest, sest ega siis ainult noored ei joo ega suitseta. Alkohoolikust isa või ema pole üldse harv nähtus. Minu suhtlusringkonnas on pea igal joodikust isa. Joodikust emasid pole õnneks kellelgi. See kui sa suhtled kellegagi ja tuleb välja, et ta on elanud läbi tüpselt sarnaseid hetki ja võitlusi sama probleemiga teeb ikka kurvaks küll, sest ma ei taha, et keegi sellist asja läbi peaks tegema.
Palju räägitakse sellest, et me oleme vabad tegema, mis tahame ja , et meoleme vabad inimesed. Kuid kust otsast on see vabadus kui pidevalt juuakse, ollakse ahelsuitsetaja, narko-, seksi- või muu sõltlane.??? Nojah seda võib võtta küll vabadusena, kuid kui vabadusena end hävitada.
Mina võin julgelt öelda, et olen leidnud tõelise vabaduse allika. Selleks on Jumal, kes on mind teinud nii paljudest asjadest vabaks ning aitab võitlustes seal, kus on lahti lasta. Enam ma ei tunne, et mul oleks vaja käia joomas, pidutsemas, vms, et tunda kellegi tunnustust või armastust. Mulle pole Jumal mitte, mingite miljonite tobedate käskude ja keeldude andja, vaid just vabastaja. Kui leidsin Jumala, leidsin ka enda. Seda võivad kõik tõeliselt Jumalat tundvad kristlased öelda.

Nädalavahetus 24. - 26 aprill

Oh, see nädalavahetus oli ikka niiii imeline!!!!
Tükk aega pole nii õnnelik olnud:D. Pühapäeval peale kõiki üritusi koju jalutades, mõtlesin, et kõik on hetkel ideaalne ja ma ei saaks enam õnnelikum olla. Õnneks pole tõesti palju vaja - inimesed, kes sust hoolivad ja see kui saad jumalaga koos olla.
Reedel oli tüdrukute filmiõhtu, mis oli mõnna. Daire oli imehea pitsa valmistanud ja hea filmi valinud. Film ise oli suht ootamatu lõpuga. Mingi hetk tundus, et peategelane on leidnud oma eluarmastuse, kuid siis äkki sai ta tema surmateate. Film lõppes suht lahtiste otsadega, kuigi öeldi, et peategelane abiellus hiljem ühe oma lapsepõlve aegse sõbraga. Väga hea pointiga film minun arust. Elus me ei tea ette, mis võib juhtuda ja see, mis meie arust on lõplik ei lähe meie soovide järgi ja tegelikult on ees veel midagi palju paremat. Pärast filmi jalutasime Dairega koju, kuna me elame suht samas kandis. Mõnus oli sumedal kevadõhtul kellegagi jalutada ja juttu ajada.
Laupäeval oli lausa kaks üritust. Hommikul oli lastel pühapävakooli kaudu "Kõige suurema kingituse" üritus, mis tõi meie kirikusse ikka väga suure hulga lapsi. Nii lahe oli vaadata neid ja seda kuidas nad nii vahvasti lausid ja juttu kuulasid. Lõpus oli küll tunda seda, et tahtsid kangesti kingitust saada, mis meile lubatud oli. Lõpuks said kõik oma paki kätte ja siis ei olnud enam ka kommidel minekut. Pakk oli ju nii põnev.
Õhtul oli noorte evangeelne õhtu, kus esines Trepikoja bänd. Kuidas ma nende muusikat armastan. Lihtsalt võrratud lood neil. Sel õhtul tundisn erilist jumala ligiolu. See oli nii võimas, et miski mu ümber ei omanud tähtsust - olime ainult mina ja jumal. Siis ma küll mõtlesin, et tahaks juba taevas olla, kus selline tunne on igavene. See on selline rahulolu ja õndsuse tunne, mida on tõsiselt raske kirjedada. Seda peab ise tundma. Kõige olulisem on see, et mitu inimest tulid ette eestpalvele ja andisd oma elud Jeesusele ja said päästetud. Imeline, kuidas evangeeliumi vägi toimib.
Pühapäeval oli pühapävakool, mis läks ka suht edukalt. Kuigi jh, lapsed on kevade tulekuga küll palju rahutumaks läinud. Mõtted kohe laiali ja ei saa kohe kuidagi paigal oldud ja juttu kuulatud. Aga nh eks meil kõigil kevade tulekul nii. Pärast valvasin veel Daire rühma väikseid põnne, kes siblisid mööda aeda ringi ja ei kuulanud kedagi, Küll nad ronisid puu otsa kala püüdma, küll joosti niisama ringi, mängiti kulli ja veel palju palju asju. Kuid nii tore oli päikese käes istuda ja lasta end mõnusal kevad päikesel end soojendada ja vaadata väikeste laste rõõmsaid nägusid.
OLi üks ütlemta tore kevadine nädalavahetus, mida pole kaua olnud. Vaim puhkas end ikka korralikult välja.
See on ikka nii mõnus, et mul siin Tartus on kujuneneud selline suhtlusringkond ja omad tegemised, mis annavad tõelise naudingu. Loodan, et iga inimene leiab sellise asja, mida ta nii naudib nagu ma seda, mida hetkel teen. Enam pole mulle eluliselt oluline iga nädalavahetus maal käia ja suhelda nendega, kes nagu ei tahaks minuga suhelda ning pidevalt mõelda, et minu maailm on nende omast ikka nii erinevaks kujunenud. Aeg muudab ikka tõeliselt erinevaks ka need, kes on lapsest saati koos kasvanud. Vahel teeb see haiget, et nad ei saa minust aru ega ma neist. Kuid vaadates asja helgemat poolt, siis kõigis asjades on kompromissid leitavad ning elu aitab kõigist raskustest üle.
Imelist kevadet kõigile, kes lugema juhtuvad :D !!!!