Kirjutan siia, kuna pole kedagi kellega oma hetkeolukorda jagada. Istun üksi oma toas. Kedagi pole. Sirgi ja Kristi on oma kodudes. Nii vaikne on. See on muutumas üha tavalisemaks, et olen üksi kodus. Olen eluaeg olnud selline kodune. Sel ajal kui teised inimesed on oma läjedaste või sõpradega tegemas midagi, siis mina olen kodus. Mind pole kunagi eriti kuhugi kutsutud.
Ma pole kunagi kellelegi rääkinud, kui üksi ma tegelikult olen. Minu ümber on küll inimesed, kuid nad on lihtsalt seal. Mul nagu poleks nendega mingit sidet. Ma räägin nendega ja sellega asi ka piirdub. Mul pole kunagi olnud sellist lähedast inimest , kellega võiks koos kõike teha ja kellega saaks oma elu raskeid hetki jagada. Ma olen endalt ja Jumalalt miljoneid kordi küsinud, et mis ml viga on või mida ma valesti teen, et mu elu selline on. Mis selle taga on. Ma tean, et Jumal on alati minuga neil rasketel hetkedel lonud. Kuid, inimlikilt olen alati üksi olnud. Nähes kõrvalt, kuidas teised inimesed on omavahel nii lähedased, kisub minu süda valust kokku. Taha ka seda tunda. Seda eriti kui olen kristlikus seltskonnas, milles ma nüüd liigun. Nähes kogu seda armastust mu süda lausa karjub valust.
Küige hullem on see, et selle kaudu saab vaenlane mind nii kergesti rünnata. Olen teinud paljusid asju selle ajel, et minu sees on kohutav tühjus. Isegi Jumala armastus oleks siis justkui kadunud.
Kas ma tõesti olen sõprusest valesti aru saanud? Kas ma ootan liida palju? Mida ma vaesti teen? Küsimusi on minu sees rohkem kui vastuseid. Samas teen ma teiste ees koguaeg head nägu, et kõik on korras. Kuid tegelikult pole. Ainult Jumal ja mina teame, mis minu sees tegelikult toimub. Võibolla tõesti olen ma jätnus teistele mulje, et mul on mingi hea ja suur oma elu. Ei ole. Minu elu piirdub hetkel sellega, et istun tavaliselt arvuti taga ja vahel käin ka mõnel üritusel. Ma olen alati mõelnud, et ma ei hakka teiste inineste eudesse ronima. Mul pole ju mõtet püüda end kuhugi sisse sokutada, et äkki läheb õnneks.
Neis üksinduse olukordades olen tihti Jumalat süüdistanud ja küsinud, et miks ometi. Mul on Tema ees kohutavalt häbi, et ma pean alati Talle kurtma oma hingehäda. Samas ma tean, et Ta mõistab mind ja ei hülga mind ega aja mind enda juurest ära. Kuid tahaks ka inimlikku õlga, kelle najal nutta. Kas seda on tõesti palju palutud? Kui on siis ma lepin sellega. Tegelikult olen sügaval sisimas leppinud sellega, et olen elu lõpuni selline üksik. Olen kindel, et Jumalal on sellega mingi plaan, kuid kuna ma ei mõista seda, siis ongi vahel nii raske sellega leppida.
Need, kellel on keegi lähendane, kellele nad võivad iga kell loota, on tõeliselt õnnistatud.
Ma pole kunagi kellelegi rääkinud, kui üksi ma tegelikult olen. Minu ümber on küll inimesed, kuid nad on lihtsalt seal. Mul nagu poleks nendega mingit sidet. Ma räägin nendega ja sellega asi ka piirdub. Mul pole kunagi olnud sellist lähedast inimest , kellega võiks koos kõike teha ja kellega saaks oma elu raskeid hetki jagada. Ma olen endalt ja Jumalalt miljoneid kordi küsinud, et mis ml viga on või mida ma valesti teen, et mu elu selline on. Mis selle taga on. Ma tean, et Jumal on alati minuga neil rasketel hetkedel lonud. Kuid, inimlikilt olen alati üksi olnud. Nähes kõrvalt, kuidas teised inimesed on omavahel nii lähedased, kisub minu süda valust kokku. Taha ka seda tunda. Seda eriti kui olen kristlikus seltskonnas, milles ma nüüd liigun. Nähes kogu seda armastust mu süda lausa karjub valust.
Küige hullem on see, et selle kaudu saab vaenlane mind nii kergesti rünnata. Olen teinud paljusid asju selle ajel, et minu sees on kohutav tühjus. Isegi Jumala armastus oleks siis justkui kadunud.
Kas ma tõesti olen sõprusest valesti aru saanud? Kas ma ootan liida palju? Mida ma vaesti teen? Küsimusi on minu sees rohkem kui vastuseid. Samas teen ma teiste ees koguaeg head nägu, et kõik on korras. Kuid tegelikult pole. Ainult Jumal ja mina teame, mis minu sees tegelikult toimub. Võibolla tõesti olen ma jätnus teistele mulje, et mul on mingi hea ja suur oma elu. Ei ole. Minu elu piirdub hetkel sellega, et istun tavaliselt arvuti taga ja vahel käin ka mõnel üritusel. Ma olen alati mõelnud, et ma ei hakka teiste inineste eudesse ronima. Mul pole ju mõtet püüda end kuhugi sisse sokutada, et äkki läheb õnneks.
Neis üksinduse olukordades olen tihti Jumalat süüdistanud ja küsinud, et miks ometi. Mul on Tema ees kohutavalt häbi, et ma pean alati Talle kurtma oma hingehäda. Samas ma tean, et Ta mõistab mind ja ei hülga mind ega aja mind enda juurest ära. Kuid tahaks ka inimlikku õlga, kelle najal nutta. Kas seda on tõesti palju palutud? Kui on siis ma lepin sellega. Tegelikult olen sügaval sisimas leppinud sellega, et olen elu lõpuni selline üksik. Olen kindel, et Jumalal on sellega mingi plaan, kuid kuna ma ei mõista seda, siis ongi vahel nii raske sellega leppida.
Need, kellel on keegi lähendane, kellele nad võivad iga kell loota, on tõeliselt õnnistatud.
No comments:
Post a Comment