Rahu

Minu süda on rahulik. Pole tükk aega nii rahulik olnud. Viimasel ajal olen saanud seoses mitme asjaga südamesse rahu ja kindluse.
Esimeseks asjaks on rahu seoses minu tulevase abikaasaga. Oli periood, kus ma tahtsin meeletult abielluda. Tundsin, et olen selleks valmis. Ainus mis veel puudus oli mees, kellega abielluda. Vahepeal on aastad möödunud ja minu sees on rahu, et küll see aeg tuleb kui ma mehele saan. Ma ei muretse sellepärasr enam. Samas tunnen nüüd ka, et see on tohutu ohverdus ja vastutus. Olen mõelnud, et oma elugagi on hetkel raske hakkama saada. Kuidas siis veel suhte ja abieluga hakkama saada. Nähes tänapäeva mehi siis tekib tahestahtmata tunne et, kus need nomaalsed mehed on. Kirikus pole ka mehi nö. "jalaga segada". Kuid tänu Jumalale olen kindel, et millalgi olen ma valmis ja siis on ka Jumalal mulle see normaalne ja mulle sobiv mees olemas. Samas olen ma tohutult õnnelik, et tean, et kirikust saan ma endale normaalse mehe - kes ei joo, ei suitseta, kes ei aele teiste naisetega ega midagi muud sellist.
Teine rahu puudutab minu magistritööd. Kuigi inimlikult võttes on mul selle valmis saamiseks aega selle aasta 29. maini ehk siis kuu ja natuke peale. See nõuab meeletult tööd, et hea töö selle lühikese ajaga valmis saada. Kuid minus on imelik rahulikkus. Ma ei paanitse, et mis saab kui ei saa selleks ajaks valmis. Lihtsalt teen nii palju kui saan. Kui sellest ei piisa siis pole midagi teha. Jumal ei saa seda ju minu eest füüsiliselt valmis teha. Et tähtaja hommikul seisab minu laual minu kallis ja armas töökene kõitmiseks valmis.
See on tõeliselt imelik, et Jumala rahu on nii müstiline vahel. Neile, kes seda rahu pole kogenud, on nii raske seda seletada. Kuidas sa saad mitte muretseda? Kuidas saad nii kindel olla? Minu lootus on lihtsalt Jumalal. Tean, et Talle pole miski võimatu.