Puhas rõõm!

Rõõm, rõõm, rõõm!!!

See on olnud üks viimase aja märksõnu minu elus. See on nii imeline, kuidas Jumal saab ka kõige raskematel aegadel kinkida sellist rõõmu, et hüppa ja karga ringi nagu väike laps. Jumal on kandnud tõesti läbi rasketest hetkedest.

Eks te tea, et minu elu pole viimase kuu kooksul just kõige roosilisem olnud. Viimasel nädalal on aga tõesti nii imeliselt hea olnud, et isegi kui on mingeid muresid olnud, on nende keskel südames ikkagi rahu ja rõõm. Olen selle eest Jumalale väga-väga-väga tänulik.

Lisaks on nüüd lumi maha sadanud ja täna on lihtsalt niiiii ilus ilm, et kohe hingetuks võtab. Eile rattaga tööle minnes ja tagasi tulles kogesin taas, kuidas Jumal on mind õnnistanud. See maastik ja vaade, mis on kui ma tööle lähen, on pea iga kord tõeliselt ilus. Eile oli nii lahe töölt aktiivi koosolekule sõita, kuigi lund oli päris palju ja libe oli ka, kuid see oli nii lahe.

 

 

Jeesus seab meile mitmes kirjakohas eeskujuks lapsi. Neil rõõmuhetkedel, kus rõõmu allikas pole inimlikus mõttes vb just suur, näen endas seda lapselikku olemust. Lastele piisab väga väikestest asjadest, et olla rõõmus ja õnnelik.

 Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! (Mt 18:2-3)

Olgu Jumal teid väga õnnistamas ja kinkimas imelist rahu ja rõõmu igasse hetke!

Kallid :)

jep.....thats my life at the moment

Mis siis minu elus vahepeal toimunud on?

Olen mitmes postituses jaganud vaid oma mõtteid erinevate teemade kohapealt, kuid oma elus toimuvate sündmuste kohta pole midagi kirjutanud. Olen seda nüüd pikemat aega plaaninud, kuid pole kuidagi juhust olnud ja ega vahepeal midagi eriti ei sündinud ka. 

Hetkel on minu elus suhteliselt raske periood. Seda mitmes aspektis.

Esiteks sain meie pere teada, et Jannul (minu õelaps) on 1. tüüpi diabeet. See oli nagu välk selgest taevast. Ma ei osanud iial arvata, et selline asi mind nii rivist välja lööb. Tean, et õel ja emal oli see veel raskem ning ma ei oska ette kujutada, mida nad pidid tundma, sest neil tuleb sellega nüüd igapäev tegeleda ja selle olukorraga harjuda. Ma poleks iial osanud arvata, et meie peres selline asi juhtub. Ikka arvad, et sinu perega sellist asja ei juhtu. Lisaks polud ma kuulnudki, et nii väikesed lapsed võivad diabeeti haigestuda. Jannu pole veel kahe aastanegi. Igatahes, kui ma sain teada, et tal diabeeti kahtlustatakse, siis ma palusin Jumalat ikka palju, et see poleks nii. Oma tundeid selle kõigega seoses ei oska ma kirjeldada. Ei leia neid õigeid sõnu. OIin segaduses, mures. Kui diagnoosist kuulsin olin ma Jumala peale pahane. Ma olin ju palunud, et see poleks nii. Kuid Jumala tahtmine oli teine. Ma ei tea küll miks see nii pidi minema, kuid tean, et Temal on kõigeks oma põhjus, Millalgi tuleb seegi välja, milleks see kõik. 

Lisaks on mul endal mingid jamad tervisega. Suure tõenäosusega oman ma migreeni, Nii, et elu on lill. Kolmapäeval saan siis teada, mis värk on. Nimelt lähen siis arsti juurde. Eks näis kuidas see eluke hakkab olema.

Jannuga juhtunu tuli inu jaoks väga halval ajal. Miks? Põhjus oli selles, et olin (olen) vaimulikult madalseisus. Olin ise mitmeid  suuri eksimusi teinud. Lisaks tundisn, et olen kaotanud osaduse Jumalaga. Ta tundus nii kaugel olevat. Piibli lugemine ja palvetamine olid väga rasked. Praegugi on.

Lisaks nägin, kuidas pean taas kõigege justkui üksi hakkama saama. Polnud kellegagi jagada, mis toimus nii  minu mõtetes kui südames. Neil hetkedel oleksin väga tahtndud kedagi enda kõrvale. See on millegi pärast pidevalt nii, et sellistel rasketel hetkedel poleks nagu neid inimesi, kes ütlevad, et hoolivad ja armastavad, olemas. Just siis kui vajaksin trööstivaid sõnu või lihtsalt kallistust ja ära kuulamist. Olukorras, kus Jumal tundub kaugel olevat ja sa ei tea, miks nii on, on see eriti raske. Tunned, et sa pole kellelegi vajalik, veel vähem oluline ja, et kedagi ei huvita sinu probleemid. Et see, mis sinu elus toimub on justkui liigne info ja koorem teistele ja, et oled olemas vaid siis kui on vaja midagi teha. Neil rasketel hetkedel on väga raske vastupidist uskuda. Sest alati on ju nii olnud! Kuidas saan ma siis uskuda, et on üldse keegi inimene, kes minust hooliks nagu ma näen mõningaid inimesi teistest hoolivat ja armastavat neid sellistena nagu nad on?

Tunnen, et olen justkui vaimulikult suremas. Viimastel päevadel on pidevalt mõttes see küsimus, et miks Jumal mind siia surema tõi. Sest nii ma tunnen. Näen, kuidas miu osadus Jumalaga kustkui libiseb kaugele eemale ja ma ei oska sellest kuidagi enam kinni hoida. Samas on see nii kohtutav, et ma õudusega mõtlen sellele, et ma kaotan oma usu. Tean, et Junalal oli oma põhjus minu Viljandisse toomiseks, kuid viimastel ajal on see nagu kauge teadmine, mis kusagil eksisteerib. 

Täna hommikul ärkasin mõttega et, miks ma teen neid asju mida ma teen - kirikus käimine ja see elukorraldus mis mul on. Kas olen lihtsalt rutiini sattunud ja ei oska enam muud moodi? Kas ma teen armastusega neid tegevusi? Mis on minu motiivid? Kas ma olen nii harjunud? Kuidas peaks üldse ühe kristlase elu välja nägema? Palju küsimusi, milledele vastused veel puuduvad. 

Ometi tean, et Jumal kuidagi mingil viisil viib läbi ka neist aegadest. Siiani on Ta mind kõigest läbi toonud. Aga jh, kerge see hetkel pole. 

Selline hala-hala postitus sai, kuid selline see minu elu hetkel on. 

Loodan, et teil on ehk paremini kui mul hetkel :)

Age

Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!"

Süda on inimeste jaoks  midagi väga olulist. Seda nii füüsilise võtmes kui ka vaimulikus. Siinkohal ei tahaks ma südant kui meie organismi üht oluliseimiat organit lahata, sest pole anatoomias just kõige tugevam.

Eesti keeles on päris palju väljendeid südame kohta, mis pole füüsilise südamega eriti seotud.  ÕS pakub völja järgneva loetelu -  Süda ei anna rahu, kripeldab, kipitab, vaevab, valutab, tõmbub valust kokku. Süda langeb, kukub, vajub saapasäärde (hirmust). Süda tilgub, jookseb verd (kahjutundest). Süda läigib, pööritab, on paha. Süda kõrbeb (janust). Ajab v teeb südame täis, süda kargab v läheb v saab täis vihastab. Võtab südame alt v südame+aluse külmaks v õõnsaks (hirmust). Võtab südame rindu. Teeb südame kõvaks. Ei ole südant ära öelda (ei raatsi). Südant kergendama, kinnitama, kosutama, soojendama, murdma, närima, vaevama. Rahu voogab südamesse v südame vmo. Südamesse võtma välja tegema, hoolima, südames lootma (sisimas, vargsi), südamest kahetsema (väga, siiralt). Südamele panema, südamel olema v kipitama v pakitsema, südamelt v südame pealt ära rääkima. On südamega asja juures, teeb v võtab asja südamega

 

Kas ja, kuidas on seotud süda ja Piibel. Paljudelegi üllatuseks on seal üle 1000 vaste sõnale süda. Kõiki neid ei hakka ma puudutama. Jagan mõttreid vaid osadest.

 

Üks minu lemmikkirjakohti on järgnev:

"Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!" Õp 4:2

 

Võib ju mõelda, et miks ma peaks oma südant hoidma? Kuid see on meie elude allikas. See on justkui koht, mis kujundab meie elu. Kõik lähtub ju südamest. Seda ütleb ka Jeesus Matteuse evangeeliumi 15. ptk.-s. Salmides 18 ja 19 on kirjas nõnda "Aga mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest, sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust."

Nii on kõik, saanud alguse meie südamest. Iseasi on, kas me ka nii pidevalt mõtleme, et meie tegude taga on meie süda. Seda kinnitab ka see kirjakoht: "Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ja paha inimene toob pahast välja paha, sest ta suu räägib sellest, millest on tulvil ta süda." (Lk 6:45).

 

Viimasel ajal olen enda juures näinud nende kahe kirjakohat vettpidavust. Teistele ei pruugi ehk välja paista, kuid ma ise tean seda, mmis minu südames valitseb. Tean ka seda, kuidas ma sellisesse südame olukorda jõudnud olen.

 

Mille eest üldse peaks oma südant hoidma? Jeesuse järgijatena tuleb meil hoiduda maailmameelsusest, mis tahab meie südameisse tungida, et me ei armastaks enam oma Jumalat kogu südamest. Maailma armastamise küsimuse ees oleme me vast kõik seisnud. Mina olen nii mitmetel kordadel avastanud, et minu südames on koha leidnud asjad, mis ei peaks seal olema. Samas on tänapäeva maailmas raske leida ühest seisukohta, mis on see, mida nimetatakse Piiblis maailmaks, mida me kristlastena ei tohiks armastada. Mina usun kindlalt seda, et kui me käime koos Jeesusega ja laseme Pühal Vaimul meiega kõnelda, siis on meil olemas kõik selleks, et eristada seda, millest me peaks hoiduma ning, mida mitte laskma oma südant mõjutama. Inimlikud vaidlused selle üle, mis ikka on ja mis pole, ei vii tihti kuhugi. Selle taga pole mitte Jumala juhatus, sest need on enamasti juhitud meie oma südamete rikutusest. Süda võib aga olla vägagi ekslik - " Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud - kes suudab seda mõista?" (Jr 17:9).

 

Kui  meie süda on selliine, et sealt tuleb igasugust kurja ja, kui see nii rikutud on, kas siis saab üldse olla kristlane? Mina küsiks astu kohe, et miks ei saaks? Meile on ju antud uus süda ning Jeesuse verevägi, mis puhastab meid kõigest patust (Hb 9:14, 1Jh 1:7). Lisaks on meil endal valik, mida teha - kas head või halba. Selle valiku ees seisis inimene juba oma loomise ajast peale. Jumal on meile ütlenud, mis on hea ja, mis halb. Peetrus kirjutab nii "Pange siis maha kogu kurjus!" (1Pt 2:1). Seega on see meie endi otsus, kas me tahame elada nii nagu see maailm või nii  nagu Jumala lapsed. Olles võtnud vastu Jeesuse poolt toodud pääste, saame Jumala lasteks. Me oleme loodud uueks - Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud." Kr 5:17 ).

 

Mul on vahel tõeliselt raske mõista ja isegi uskuda, et Jumal on andnud mulle uue südame kuna olen ju uus loodu. Oma perfektsionistiks olemise tõttu ootan, et oleksin kohe nagu Jeesus. Sõrmenips ja korras! ehtud!! Kuid nii pole see olnud. Nende asjade mõistmisega on läinud aega ja ka kannatusi. Lisaks on mul kalduvus võrrelda end alati teistega. tean hästi, et Jumal on mind lonud mnuks mitte kellekski teiseks, kuid vahel näen ennast nii õudse inimesena ja teisi tõeliselt headena. Vahel tuleb lausa ahastus peale. Mõtlen, milleks ma üldse selline olen, kui tean, et mul tuleb head teha, aga vaat ei tule välja nii nagu tahaks. Tihti olen neil hetkedel lugenud Pauluse huvitavat mõttekäiku kirjas roomlastele seitsmendas peatükis.

"14 Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik,
müüdud patu alla.

15 Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee
seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan.

16 Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et
Seadus on hea.

17 Nii ei tee seda enam mina, vaid patt, mis
minus elab.

18 Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole
head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda.

19 Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha,
ma teen.

20 Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee
seda enam mina, vaid patt, mis elab minus.

21 Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on
kalduvus teha kurja.

22 Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle,

23 oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu
mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu
liikmetes.

24 Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma
ihust?

25 Aga tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse
läbi! Niisiis, ma teenin mõistusega küll Jumala
Seadust, kuid oma loomusega patu seadust."

 

Minu arvates on Jumalal nii palju tarkust, et lasta oma sõnasse kirja panna kõike seda, mida me oma eluks vajama. See on tõessti juskui inimese kasutusajuhend. Imeline on ka see, kuidas Jumal juhib õigel hetkel õige koha juurde oma sõnas ehk siis Piiblis. Vahel on selleks mõni näide elust enesest, vahel julgustus, vahel trööstivad sõnad, vahel kinnitus. See on lihtsalt nii hea, kui ei pea ise pidevalt oma südant vaevama ja mõtlema, et kuidas küll nüüd saab või mida teha.

 

Tean, et saan alati paluda Jumalat, e Ta aitaks mul kaitsta oma südant kõige eest, mis seda rikub, sellele haiget teeb ja seda vales suunas mõjutada võib. Lisaks saan paluda, et Tema oleks see, kes muudab, mitte mina oma olematust jõust.

Nii saad ka sina teha. Meil on taevas hea Isa, kes hoolib meist ja tahab meile ainult parimat. Valik on sinu - kas hoida oma südant või elada nii nagu juhtub.

 

Seekord sai siis selline jutt kirja pandud.

:)

 

sidewalk prophets (esitusloend)

words I would say

Vahel on väga raske inimestele öelda, mida sa mõtled või tegelikult tahaksid öelda. Eriti just nende inimeste puhul, kes kallid on. Minu puhul on see vähemalt nii. 

Kuulasin täna üht lugu, mis kinnitas mind selles kui oluline on vahel ületada oma hirm ja rääkida välja need sõnad, mis on südames. Kasvõi panna need lihtsalt paberile. 

Laul ise on selline:

Three in the morning,

And I'm still awake,

So I picked up a pen and a page,

And I started writing,

Just what I'd say,

If we were face to face,

I'd tell you just what you mean to me,

I'd tell you these simple truths,

Last time we spoke,

You said you were hurting,

And I felt your pain in my heart,

I want to tell you,

That I keep on praying,

Love will find you where you are,

I know cause I've already been there,

So please hear these simple truths,

From one simple life to another,

I will say,

Come find peace in the Father,

Be strong in the Lord and,

Never give up hope,

You're going to do great things,

I already know,

God's got His hand on you so,

Don't live life in fear,

Forgive and forget,

But don't forget why you're here,

Take your time and pray,

These are the words I would say.

Ise olen viimasel ajal kahele inimesele kirjutanud, mida ma oma südames nende kohta arvan ja, mida olen tahtnud neile öelda. Lisaks ka olen kirja pannud, miks ma käitun nii nagu ma käitun. Kuigi viimast on väga raske teha, sest ega ma vahel isegi ei tea miks ma mingil viisil käitun. 

Mitmete inimeste puhul ei saagi ma öelda, mida ma tegelikult tunnen või arvan, sest see ei muudaks midagi ning teeks minu elu veel keerulisemaks kui see on. Lisaks ei muudaks see midagi, kui nad teaks. Nii ongi vahel minu käitumine paljudele arusaamatu, sest ma ei taha, et nad tegelikkust näeksid.  See tegelikkus on mulle endalegi hirmutav. 

Minu jaoks on keeruline välja öelda, et keegi minu jaoks oluline on. Elu on näidanud, et siis juhtub selle inimesega midagi. Ta kas lihtsalt kaob minu elust või ei taha ise enam minuga mingit tegemist teha. Seetõttu on need juhud, kui ma oma kiindumust või hoolimist sõnaliselt väljendan harvad. Praktiliselt on seda mul isegi lihtsam teha. Kuigi jh, kallistamine ja muu selline värk on ikkagi keerulised vahel. Just neis olukordades, kus näen teise inimese reaalset vajadust selle järgi. 

  

Tean, et osad inimesed arvavad seetõttu, et ma olen mingi jääkuninganna või hoopis vihkan neid, kuid see pole tegelikult nii. See omakorda teeb väga haiget ja võtab üldse igasuguse tahmise hoolimist väljendada ära. Samas on Jumal mulle andnud hooliva ja armastava südame. Mulle see tundub vahel lausa needusena, kuigi see pole nii. Lihtsalt tõeliselt raske on neis olukordades, kus sa oled midagi kogu südamest teinud ja selle ei pöörata mingit tähelepanu või lausa  naeruvääristatakse seda.  Kuna ma tean, et ma kaldun olema isekas siis tekib lõpuks tunne, et mis mõtet on mul lasta end Jumalal isetumaks muuta, kui see nagunii kellelegi korda ei lähe. Samas oma südame ja Jumala vastu ei saa. Mingitel hetkedel näen tõeliselt end kusagil võitlusväljal seisvat, kus vastamisi on isekas mina ja isetu mina - kord on üks võidukas, kord teine. Olles oma isekuses teistele haiget teinud on tihti nii kohutav tunne, et tahaks surra. Mulle ei meeldi teistele haiget teha, kuigi vahel mõne inimese puhul  tuleb selleks suur tung. 

Mõtlen, kuidas saaks ma öelda, et ma armastan kedagi endiselt kui see on totaalselt võimatu, sest ma isegi ei tahaks armastada. Sügaval sisimas on see nii. Selle tunnistamine on aga mulle meeletult raske, sest  ma ei tahaks seda inimest enam oma lähedalegi. Isegi oma lähedastele sõpradele ei saaks ma ju seda öelda.  Ma ei tahaks ju, et mind imelikuna võetaks. Lisaks oleks elu ju palju kergem. Keegi ei imestaks, et ma pole endiselt üle saanud või miks ma nii kangesti tahan tema kohta midagi halba öelda, et panna ennast uskuma, et ma saan teda ka lihtsalt kui venda armastada. Oleks ju palju lihtsam kui ma endalegi ei tunnistaks, kui sügava haava tema ja teiste suhtumine minusse jättis. Samas näen ma, kuidas see mõjutab nii paljut ja paneb mind vahel käituma nii nagu ma isegi ei ootaks. Ehk siis oleks justkui kusagil nõiaringis. 

Olgu tunnete, mõtete ja olukordadega nii nagu on, kuid Jumal teab, mis on tõsi ja mis mitte. Vahel on ka meie süda väga petlik. Armastuski kellegi vastu võib olla ja võib ka mitte olla reaalne. Ja kas sel on üldse tähtsust? Tähtis on ikkagi ju ainult Jumala tahte sündimine. See on aga kõigile parim. Iseasi on kas tahetakse seda uskuda.

Tean, et minu jaoks on olemas üks imeline plaan ja elu. Elu, mis ei pruugi ehk siinse maailma silmis olla selline nagu see maailm ootab, kuid kord on mul võimalus olla igavesti koos Jeesusega, kes jättis oma elu, et mul võiks üldse olla lootus igavesele elule. Kord võin minna Isa juurde taevasse, kuhu ka Jeesus peale oma surnuist ülestõusmist läks. 

Kuigi minu siinne elu on täis eksimusi ja vigasid, saan ma alati Jumalat usaldada, et Tema juhib mu samme ja aitab mind kui ma ise olen pange pannud. Nii nagu kadunud poeg võeti isa poolt rõõmuga vastu, võib igaüks saada selle osaliseks. Jumal ootab ju oma kadunud poegi ja tütreid tagasi oma koju. 

Sul on see võimalus - kas tulla tagasi Jumala juurde, kes on meie Taevane Isa või elada oma elu nii nagu sa ise tahad. 

Nüüd sai küll üks pikk postitus, kuid ehk oli vaja.

Hugs and blessing for you!!

:)

üks esmapäeva hommik

Täna on üks kummaline hommik. Põhjus on ehk selles, et olen üle tüki aja kodus. Peaaegu terve eelmise nädala olen ma kodust eemal olnud. Käisin Tartus ja olin tihti oma vabal ajal Riina juures.

Kummaliseks teeb selle hommiku ka see, et olen kuidagi kurb. Viimasel ajal olen FB-s mõningate vaadatud piltide ja uuenduste puhul kurvaks muutunud ja mõelnud enda elule ning neile asjadele, mis mis minu ellu pole veel tulnud. Mõtlen siin neid pilte ja staatuseid, mis on seotud laste ja pulmadega. Seda tunnet on isegi raske kirjeldada. Meeleheitest ajendatud see enam pole, sest siis lahistaks ma praegu nutta. Saan seda öelda, et varem see nii oli. Kuid raske on ikkagi. Tean, et hetkel pole see aeg veel käes. Samas olen viimastel nädalatel tõsiselt mingite olukordade valguses mõtlema, kas ma ikka olen selleks valmis, mida abielu ja laste kasvatamine on. Olen liiga palju pidanud nägema, millised on elud neil, kes on koos valedel põhjustel  ja, kuidas laps(ed) seetõttu kannata(vad)b. Olles piisavalt palju ka vaadanud ja kuulanud erinevaid jutlusi sellest, mida üks piibellik abielu endast kujutab, et tõsiselt mõelda enda valmisoleku üle. Ma ei taha midagi vähemat kui on neis kirjeldatud abielu. 

Kuid tean, et see nõuab meeletut tööd ja tohutut Jumala usaldamist just minu poolt. Sügaval sisimas kogen selle teema üle mõeldes midagi nii suurt, et seda ei saa sõnadesse panna. See on midagi, mida ma tohutult igatsen, kuid mis samas väga hirmutab. Mõistan, et see on midagi, mida Jumal on ilmutanud, kuid 100% selgus mul sellest puudub. Abielu on ju Kristuse ja koguduse suhte võrdpilt, millest apostel Paulus räägib kirjas efeslatele 5-ndas peatükis. 

Viimaste päevade jooksul on hakanud meenuma taas mingid mälestused, mis on minu jaoks väga olulised olnud, kuid selle sõpruse purunemise tõttu pole ma tahtnud neid asju mäletada. Raske on näha, et seda inimest, kellega ma väga hästi sain läbi ja usaldada sain ning, kellega oli hea rääkida, pole enam olemas. Nähes teda nüüd näen vaid kedagi, kes on ülbe, üleolev ja uhkust täis. Nii huvitav, et selle nägemiseks ei pea isegi temaga isiklikult rääkima. Niivõrd palju võib lugeda välja inimese käitumisest ja suhtlemisest  teiste inimestega. Mulle on see väga valus, sest mina mäletan teda hea  ja siira inimesena, kelle arusaamad mind vahel küll imestama panid. See on huvitav, kuidas inimese aju, pidi halbu kogemusi unustama ja kuidas soovitatakse mäletada ainult häid asju. Temaga seotud head mälestused on mulle just need, mida tahaks unustada, kuigi need on vägagi head ja südantsoojendavad. 

Tartus oli tore aeg. Sain kohtuda väga mitmete oma sõpradega ja ka oma kahe pisikesega. Noorekal sain taas kogeda Jumala suurust, armastust ja seda, kuidas Tema on õnnistanud. Saades Jumalalt sõna nende kohta, kes seal olid, oli nii võimas tunne. Viljandis olles pole ma Jumalalt just palju selliseid otseseid sõumeid saanud. Iga Jumala kõnetus on väga oluline just seetõttu, et kui me sellele selja pöörame võib see viimaseks jääda. See on suur eesõigus ja võimalus kui Jumal midagi ütleb. Kui Ta nii elevalt kõneleb nagu siis, on see midagi suurt ja olulist. 

Lugesin täna hommikul taas Psalme. Need on ikka nii head. Mõtlesin, et lisaks siia ühe oma lemmikutest. Selleks on Psalm 139.

Jumal on kõikjal ja teab kõik

¹Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.
²Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
³Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
⁴Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
⁵Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
⁶See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.
⁷Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
⁸Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
⁹Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
¹⁰siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.
¹¹Ja kui ma ütleksin:
"Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!",
¹²siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.
¹³Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
¹⁴Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
¹⁵Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
¹⁶Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
¹⁷Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
¹⁸Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.
¹⁹Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad!
Ja et minust taganeksid verevalajad,
²⁰kes sinust räägivad salalikult,
kes silmakirjaks tõstavad häält,
need sinu vaenlased!
²¹Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand,
ei peaks vihkama,
ja kas ei peaks mulle olema tülkad need,
kes tõusevad sinu vastu?
²²Täie vihaga ma vihkan neid,
nad on saanud mu vaenlasteks.
²³Oh Jumal, uuri mind
ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi
ja tunne ära mu mõtted!
²⁴Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!

Ma olen Jumalale nii tänulik, et Tema saadab mind kõikjal. Seetõttu ei peama ka muretsema, kuidas ma edasi minema pean.Saan alati paluda, et Ta juhataks mind edasi seda teed, millele mind pandud on. Nii rasketel kui ka kergematel aegadel;nii neil aegadel kui ma pole iga päev jõudnud Piiblit lugeda, on Tema alati ustavaks jäänud. Tean, et Tema juhib mu samme tihti nii, et ma ise seda ei teadvustagi. Mul pole selle vastu midagi, sest Ta on ainus, kes teab, mis mulle kasulik ja hea on. Ma ei kujuta ettegi kui paljust halvast Ta mind hoidnud on.  

Nii, et tänu ja kiitus ainult Jumalale!

Smile!

Vennaarmastusest

Viimastel päevadel olen leidnud end mõtlemas ja küsimas Jumalalt, mis on vennaarmastus. Milline on see armastus nende vahel, kes on Kristuse ihu liikmed. Jumal on mind ka mitmeti kõnetanud. 

Piiblis on mitmeid kohti, kus mainitakse vennaarmastust:

^{Rm 12:10}Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!

^{1Ts 4:9}Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist,

^{Hb 13:1}Vennaarmastus jäägu kindlaks!

Kuid milline see välja näeb ning, kuidas peaks see meie praktilises elus väljenduma?

Mind kõnetas täna väga VBK pastori Aamo jutlus, kus ta rääkis sellest, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalgu. Jeesus armastas neid sellistena nagu nad olid. Tema jüngrid olid kõik väga erinevad, kuid Ta armastas neid nii palju, et ta pesi nende jalgu. Jalgade pesemine oli tol ajal alamate orjade töö. Nii alandas Ta end madalaima inimese tasemele, kuigi Ta ise oli Jumal. Ta teadis ju neist kõike - millised on nende motiivid ja kavatsused, kuid ta ei keeranud neile selga. 

Mulle sai kuidagi nii elavalt selgeks, et kuidas mina peaksin käituma nendega, kes on minu vennad ja õed Kristuses. Nägin, et mul tuleb neid armastada nii, et ma panen ennast tahaplaanile ja teha seda nende heaks,  mida Jumal tahab, et ma teeks. Mõistsin, et kui ka minu tegusid, mis on tehtud armastuses. on mõistetud valesti, ei ole ma midagi valesti teinud. Lihtsalt selles maailmas tundub selliste tegude puhtus alati küsimuse all olevat. Kuid Jumal teab, mis on meie südametes ja, kuidas me tegelikult mõtleme ja mille alusel tegutseme. Tean nüüd, et ei pea enam mõtlema,. mida teised arvavad, kui tean, et Jumal ootab, et ma hooliks ja armastaks on usukaaslasi. 

^{Mt 25:40}Ja kuningas vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle."

^{Mt 25:45}Siis ta vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi."

Need Jeeuse sõnad viitavad selgelt sellele, et kui me teenime oma usukaalsasi ehk siis nii õdesid kui vendi, oleme seda teinud justkui oma Issandale Jeesusele. 

Tean ka, et Jumal on ainus allikas, kust ma võin saada seda armastust, mida jagada oma usukaaslastele kui ka neile, kes veel ei tunne Jumalat. Johannes kirjutab oma esimese kirjas, et "Jumal on armastus". Nii on Tema allikaks sellele, mida minus endas on tegelikult nii vähe. 

Kui meil pole muud põhjust teiste armastamiseks siis peaks piisama sellest, et Jumal on surnud igaühe pattude eest siin maailmas. Jumala armastus meie vastu oli ni suur, et Ta saatis oma ainsa poja meie eest surma (Jh 3:16), et meil oleks elu ja seda veel külluslikult (Jh 10:10). 

Ma tänan Teda, kes on avanud mu silmad nägema veidike seda, kuidas olla Tema jünger ja armastada Teda ning Tema jüngreid.