Aasta lõpp on kujunenud päris huvitavaks. Avastasin, et isegi haigema ma ei suuda ma kodus olla ja end ravida. Pean ikka ringi jooksma ja midagi tegema. Otsin arvatavasti mingit asendustegevust selele, et peaks olema üksi oma mõtete ja tunnetega. Iseendale on ikka kõige raskem otsa vaadata. Olen kaua võidelnud ühe konkreetse asja vastu, kuid see on toonud ainult seda, et ma olen mõttetult endale haiget teinud, sest Jumal pole seda soovinud. Ta on tahtnud anda mulle parimat ja mina olen lihtsalt oma rumalusest ja hirmudest kantuna jonninud ja mässanud. Jumal on mind mitmel korral kutsunud mind selles asjas usaldama, kuid ma pole seda ikka teinud. Eile jõudsi mulle see tegelikult kohale, et kuiu ma veel kaua jonnn siis jään Tema parimast pakkumisest hoopis ilma. Nii kummaline on see, et ma olen seda nagu nii megalt soovinud, et see tõsi oleks. Samas täiega mässanud selle vastu. Segane? Jh, ega mullegi see pole just kõige selgem aeg olnud. Võitlus oma liha tahtega on ikka pärsi julm olnud. Lased piire veits kaugemale, siis joostakse need üldse maha. KUid pean tõesti Jumalat tänama, et ta kahe kalli inimese kaudu on minu vastu kõnelenud. Hea on teada, et ma võin lihtsalt seista ja mitte võidelda selle vastu ega selle nimel omal verd ninast välja. Pean lihtsalt laskma Jumalal tegutseda ja kuulama, millal ma pean tegutsema ja kuidas. .
Hetkel olen Viljandis. Õhtul saan maale. Näen Jannut!!!! Seda olen ma niiii kaua oodanud. Armastan oma õelapsi ikka nii väga. Vaatasin ennem just FBst Kristo pilte ja tundsin, kudas ma oleks võinud neid pilte jäädagi vaatama. Nad on ikka nii armsad.