üks esmapäeva hommik

Täna on üks kummaline hommik. Põhjus on ehk selles, et olen üle tüki aja kodus. Peaaegu terve eelmise nädala olen ma kodust eemal olnud. Käisin Tartus ja olin tihti oma vabal ajal Riina juures.

Kummaliseks teeb selle hommiku ka see, et olen kuidagi kurb. Viimasel ajal olen FB-s mõningate vaadatud piltide ja uuenduste puhul kurvaks muutunud ja mõelnud enda elule ning neile asjadele, mis mis minu ellu pole veel tulnud. Mõtlen siin neid pilte ja staatuseid, mis on seotud laste ja pulmadega. Seda tunnet on isegi raske kirjeldada. Meeleheitest ajendatud see enam pole, sest siis lahistaks ma praegu nutta. Saan seda öelda, et varem see nii oli. Kuid raske on ikkagi. Tean, et hetkel pole see aeg veel käes. Samas olen viimastel nädalatel tõsiselt mingite olukordade valguses mõtlema, kas ma ikka olen selleks valmis, mida abielu ja laste kasvatamine on. Olen liiga palju pidanud nägema, millised on elud neil, kes on koos valedel põhjustel  ja, kuidas laps(ed) seetõttu kannata(vad)b. Olles piisavalt palju ka vaadanud ja kuulanud erinevaid jutlusi sellest, mida üks piibellik abielu endast kujutab, et tõsiselt mõelda enda valmisoleku üle. Ma ei taha midagi vähemat kui on neis kirjeldatud abielu. 

Kuid tean, et see nõuab meeletut tööd ja tohutut Jumala usaldamist just minu poolt. Sügaval sisimas kogen selle teema üle mõeldes midagi nii suurt, et seda ei saa sõnadesse panna. See on midagi, mida ma tohutult igatsen, kuid mis samas väga hirmutab. Mõistan, et see on midagi, mida Jumal on ilmutanud, kuid 100% selgus mul sellest puudub. Abielu on ju Kristuse ja koguduse suhte võrdpilt, millest apostel Paulus räägib kirjas efeslatele 5-ndas peatükis. 

Viimaste päevade jooksul on hakanud meenuma taas mingid mälestused, mis on minu jaoks väga olulised olnud, kuid selle sõpruse purunemise tõttu pole ma tahtnud neid asju mäletada. Raske on näha, et seda inimest, kellega ma väga hästi sain läbi ja usaldada sain ning, kellega oli hea rääkida, pole enam olemas. Nähes teda nüüd näen vaid kedagi, kes on ülbe, üleolev ja uhkust täis. Nii huvitav, et selle nägemiseks ei pea isegi temaga isiklikult rääkima. Niivõrd palju võib lugeda välja inimese käitumisest ja suhtlemisest  teiste inimestega. Mulle on see väga valus, sest mina mäletan teda hea  ja siira inimesena, kelle arusaamad mind vahel küll imestama panid. See on huvitav, kuidas inimese aju, pidi halbu kogemusi unustama ja kuidas soovitatakse mäletada ainult häid asju. Temaga seotud head mälestused on mulle just need, mida tahaks unustada, kuigi need on vägagi head ja südantsoojendavad. 

Tartus oli tore aeg. Sain kohtuda väga mitmete oma sõpradega ja ka oma kahe pisikesega. Noorekal sain taas kogeda Jumala suurust, armastust ja seda, kuidas Tema on õnnistanud. Saades Jumalalt sõna nende kohta, kes seal olid, oli nii võimas tunne. Viljandis olles pole ma Jumalalt just palju selliseid otseseid sõumeid saanud. Iga Jumala kõnetus on väga oluline just seetõttu, et kui me sellele selja pöörame võib see viimaseks jääda. See on suur eesõigus ja võimalus kui Jumal midagi ütleb. Kui Ta nii elevalt kõneleb nagu siis, on see midagi suurt ja olulist. 

Lugesin täna hommikul taas Psalme. Need on ikka nii head. Mõtlesin, et lisaks siia ühe oma lemmikutest. Selleks on Psalm 139.

Jumal on kõikjal ja teab kõik

¹Laulujuhatajale: Taaveti laul.
Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.
²Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
³Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.
⁴Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.
⁵Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
⁶See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.
⁷Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?
⁸Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!
⁹Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,
¹⁰siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.
¹¹Ja kui ma ütleksin:
"Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!",
¹²siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.
¹³Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
¹⁴Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
¹⁵Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
¹⁶Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
¹⁷Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
¹⁸Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.
¹⁹Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad!
Ja et minust taganeksid verevalajad,
²⁰kes sinust räägivad salalikult,
kes silmakirjaks tõstavad häält,
need sinu vaenlased!
²¹Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand,
ei peaks vihkama,
ja kas ei peaks mulle olema tülkad need,
kes tõusevad sinu vastu?
²²Täie vihaga ma vihkan neid,
nad on saanud mu vaenlasteks.
²³Oh Jumal, uuri mind
ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi
ja tunne ära mu mõtted!
²⁴Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!

Ma olen Jumalale nii tänulik, et Tema saadab mind kõikjal. Seetõttu ei peama ka muretsema, kuidas ma edasi minema pean.Saan alati paluda, et Ta juhataks mind edasi seda teed, millele mind pandud on. Nii rasketel kui ka kergematel aegadel;nii neil aegadel kui ma pole iga päev jõudnud Piiblit lugeda, on Tema alati ustavaks jäänud. Tean, et Tema juhib mu samme tihti nii, et ma ise seda ei teadvustagi. Mul pole selle vastu midagi, sest Ta on ainus, kes teab, mis mulle kasulik ja hea on. Ma ei kujuta ettegi kui paljust halvast Ta mind hoidnud on.  

Nii, et tänu ja kiitus ainult Jumalale!

Smile!

Vennaarmastusest

Viimastel päevadel olen leidnud end mõtlemas ja küsimas Jumalalt, mis on vennaarmastus. Milline on see armastus nende vahel, kes on Kristuse ihu liikmed. Jumal on mind ka mitmeti kõnetanud. 

Piiblis on mitmeid kohti, kus mainitakse vennaarmastust:

^{Rm 12:10}Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!

^{1Ts 4:9}Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist,

^{Hb 13:1}Vennaarmastus jäägu kindlaks!

Kuid milline see välja näeb ning, kuidas peaks see meie praktilises elus väljenduma?

Mind kõnetas täna väga VBK pastori Aamo jutlus, kus ta rääkis sellest, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalgu. Jeesus armastas neid sellistena nagu nad olid. Tema jüngrid olid kõik väga erinevad, kuid Ta armastas neid nii palju, et ta pesi nende jalgu. Jalgade pesemine oli tol ajal alamate orjade töö. Nii alandas Ta end madalaima inimese tasemele, kuigi Ta ise oli Jumal. Ta teadis ju neist kõike - millised on nende motiivid ja kavatsused, kuid ta ei keeranud neile selga. 

Mulle sai kuidagi nii elavalt selgeks, et kuidas mina peaksin käituma nendega, kes on minu vennad ja õed Kristuses. Nägin, et mul tuleb neid armastada nii, et ma panen ennast tahaplaanile ja teha seda nende heaks,  mida Jumal tahab, et ma teeks. Mõistsin, et kui ka minu tegusid, mis on tehtud armastuses. on mõistetud valesti, ei ole ma midagi valesti teinud. Lihtsalt selles maailmas tundub selliste tegude puhtus alati küsimuse all olevat. Kuid Jumal teab, mis on meie südametes ja, kuidas me tegelikult mõtleme ja mille alusel tegutseme. Tean nüüd, et ei pea enam mõtlema,. mida teised arvavad, kui tean, et Jumal ootab, et ma hooliks ja armastaks on usukaaslasi. 

^{Mt 25:40}Ja kuningas vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle."

^{Mt 25:45}Siis ta vastab neile: "Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi."

Need Jeeuse sõnad viitavad selgelt sellele, et kui me teenime oma usukaalsasi ehk siis nii õdesid kui vendi, oleme seda teinud justkui oma Issandale Jeesusele. 

Tean ka, et Jumal on ainus allikas, kust ma võin saada seda armastust, mida jagada oma usukaaslastele kui ka neile, kes veel ei tunne Jumalat. Johannes kirjutab oma esimese kirjas, et "Jumal on armastus". Nii on Tema allikaks sellele, mida minus endas on tegelikult nii vähe. 

Kui meil pole muud põhjust teiste armastamiseks siis peaks piisama sellest, et Jumal on surnud igaühe pattude eest siin maailmas. Jumala armastus meie vastu oli ni suur, et Ta saatis oma ainsa poja meie eest surma (Jh 3:16), et meil oleks elu ja seda veel külluslikult (Jh 10:10). 

Ma tänan Teda, kes on avanud mu silmad nägema veidike seda, kuidas olla Tema jünger ja armastada Teda ning Tema jüngreid. 

minu nunnu õelaps :)

viimase kuu mõtted, tunded ja läbielamised

Viimase kuu aja sisse on mahtunud palju tegemisi, mõtteid ja tundeid. 

Mis siis toimunud on?

Päris mitu minu head sõpra on pidanud oma sünnipäeva. Kaks neist on veel päris noored - Janika ja Romet. Janika sünnipäeva puhul sõitsime kogu oma noorte kambaga Pärnu, kus saime niisama rannas chillida ja koos linna peal jalutada ning koos ka söömas käia. Üks ütlemata tore aeg oli see. Rometi sünnipöeva puhul saime tema juures kokku ja üritasime grillida, kuid see ei tulnus eriti välja, kuna süsi ei tahtnud kuidagi süttida. Nii sain minagi midagi kasulikku teha ja liha sai ka valmis ehk siis liha pannile ja praadima. Hästi mõnus oli ühise laua taga olla ja juttu ajada. Viimane sünnipäev oli alles mõned päevad tagasi, kui meie armsal Riinal oli sünnipäev. Talle sai üllatuseks tehtud toatäis siniseid lilli, mis oli meie ühise hea sõbra idee. Mina sain taas kokata ning tegin seekord tordi. Sellina rahulik ja vaikne sünnipäev oli. Tartust olid ka osad tulnud. Mängisima lauamänge ja pärast jalutasime koju.

Augusti alguses oli Kolgata koguduse perelaager. Igatsesin sinna terve suvi minna, kuid oma töö tõttu ei teadnud kas saan minna, sest graafik tehakse alles paar päeva enne uue kuu algust teatavaks. Nii ma siis ootasin ja palvetasin, et saaks ikka minna. Lõpuks sain teada, et saaks olla aint kaks päeva. Tänu Jumalale sain ka pühapäeva vabaks nii, et sain ka kauaoodatud teenistusel viibida ning leivamurdmisel osaleda. Laagris oli nii tore, sest sain taas Kolgata inimestega suhelda ning, mis veel parem sain Aaronit ja Joonatani hoida. See oli ka mulle üks palvevastus. Nimelt olin enne laagrist palvetanud, et võiksin millalgi nii Aaronit kuika Joonatani näha. Need kaks last on mulle väga armsad, sest olen neid pisikesest peale hoidnud. 

Sain ka Viljandi English Camp`is osaleda. Sõitsin sinna rattaga otse töölt ning olin seal kaks päeva. Kuna laager oli mõeldud noortele ja mittekristlastele siis oli see minu jaoks huvitav kogemus. Samas väga õpetlik. Sel ajal sain olla palju aega Jumalaga, kuna mul oli seda ka väga vaja, sest minu suhe Jumalaga oli muutunud jahedamaks. Mul polnud enam nii palkju aega, et palvetada ja Piiblit lugeda. See mõjutas aga omakorda kõike. Nüüd aga sain taas palvetada ja oma elust Jumalale rääkida ning oma muresid ja mõtteid Temaga jagada. 

Täna käisin tervisekontrollis. Sain teada, et minuga on esialgu kõik korras ja kui vereproovides pole mingit jama siis olen terve nagu purikas. Sain oma hirmust ka vabaks. Nimelt kartsin, et mul võib suhkruhaigus olla, kuid mu veresuhkur oli normis, nii, et muretseda pole esialgu põhjust. Kuid vereproovi andmine kujunes minu jaoks taas suureks katsumuseks, kuna ma kohutavalt kardan veenist vere võtmist. Tean,et see on mu peas kinni, kuid ega see teadmine asja kergemaks tee. Kuid antud see sai. 

What has going on in my head and in my heart?

Vahel tunnen, et minus on jäädavalt midagi purunenud või on minult midagi igaveseks ära võetud. Kõige hullem on see, et ma ei suuda ka Jumalat enam usaldada. Tunnen, et isegi Tema ei saa mind enam terveks teha, kuna Temagi vastu on mul kaitsereaktsioonid. Ma ei lase isegi Teda nende haavade juurde, mis minus on, kuigi olen palunud tervenemist neist. Olen justkui lõksus enda poolt ehitatud kaitsevallide, -müüride taga. Neil hetkedel, kui seda tajun, tahaks lihtsalt panna oma pea kellegi õlale ja nutta. Tahan, etminust hoolitaks ka siis kui olen kurb või ei oska seletada, mis minuga või minus toimub. Igatsen, et keegi lihtsalt kallistaks ja oleks olemas. 

Näen endas vastuolu kahe erineva igatsuse vahel. Igatsus Jumala järele vs. igatsus sõbra v. kaalase järele. Igatsen olla koos Jumalaga, sest Tema juures leian ma rahu. Saan olla kõigi oma tuinnetaga Tema ees ilma, et ma peaks kartma või häbenema. Ta lausa ootab, et ma tooks kõik Ta ette. Ütleb ju Jeesus, et Tema juurde tuleks kõik, kes on vaevatud ja koormatud ning, et Tema annab neile hingamise (Matteuse 11:28). Tema juures kogen seda, et saan kõik oma hingelt ära öelda ning panna ka selle, mis mulle endale mimus arusaamatuks jääb, Tema ette. Samas igatsen füüsiliselt kedagi enda kõrvale, kelle õlale saaks panna oma pea või, kes lihtsalt kallistaks. 

Olen taas hakkanud mitmeid asju igatsema, mis vahepeal olid justkui tagaplaanil. Lisaks igatsusele saada Jumalale lähemale ning Teda paremini tundma õppida ja lähedase sõbra järele, olen hakanud igatsema abikaasa ja lapse järele, keda veel pole. 

Piibli lugemisest

See on ikka nii hämmastav, kuidas vahel satud sa Piiblit lugedes kohale, mis kirjeldab täpselt mingit olukorda, mis on sinu elus juhtunud ja oled mõelnud, kas Piiblis ka sellise asja kohta midagi on. 

Eile lugesin taas Psalme ja üks selline hetk, millest üleval rääkisin, tabas mind taas. 

Psalmis 55 on kirjas nii:

¹³Sest mitte vaenlane ei laima mind,
seda ma taluksin;
mitte mu vihamees ei suurusta mu vastu,
tema eest ma peidaksin ennast,
¹⁴vaid sina, inimene nagu mina,
mu sõber ja tuttav,
¹⁵kellega meil oli armas osadus,
Jumala kotta läksime koos rahvahulgaga.

Tihti on nii, et kui meile haiget tehakse siis pole see mingite võõraste poolt vaid just meiel kõige lähemate inimeste seast. Kõige valusamad sõnad ja hoobid saad sa ikka nendelt, kellest sa hoolid. Asja teeb aga hullemaks see, et tegu võib olla su kallite õdede-vendadega Kristuses, kes sulle nii teevad. Tean omast kogemusest, et see jätab väga valusad ja sügavad ning raskelt paranevad haavad. 

Thats all for now! 

Be blessed! Olge õnnistatud!

;)

Recovering Biblical Womanhood by Paul Washer

Maybe I am afraid.....

There's no way I can hide
It's written on my face
And all these complications now...


Maybe I'm afraid
To open up and let You in
Behind the curtain


Maybe I'm afraid
Of the questions
That I know You'd raise
What I thought was certain


Maybe I'm afraid
Of the mess that it's sure to make
Of all I've tried to simplify and organize
But I just can't deny


Maybe I'm afraid
To let it go and just accept
The love You've spoken


Maybe I'm afraid
Of the way that I know You'll fix
Everything that's broken


Or maybe I'm afraid
'Cause I don't know who You are
That the more I keep from You
The more I lose
So what am I holding on to?


Maybe I'm afraid
Afraid I'll be complete
It's just so weak in Your hands


Maybe I'm afraid
Afraid that it won't last
And I'll only be half
Without You


Maybe I'm afraid
To let You change my heart
With all it's hiding


Maybe I'm afraid
That I just might fall apart
Unless You're beside me


And I know there's no way I can hide
It's written on my face
And all the complications
Fumbling with my equations now
They crumble to the ground
With everything I've fought to be
Without Your help
'Cause if I let You in
I'll never be the same
No, I can't escape
But maybe I'm afraid

Seda liugu saab kuulata siit:
http://www.youtube.com/watch?v=mWvb-lTa1mo&feature=BFa&list=LLP0NajMLgIV8hO-TfzBoTRA

Olen taas pidanud seisma silmitsi oma hirmudega. Mõeldes kõigele, mis minu elus toimunud on, eriti viimasel ajal, siis pole ka ime, et mul tuleb taas ja taas mingite asjadega silmitsi seista. 

Kardan olla õnnelik, sest see pole kunagi kaua kestnud. Alati on tulnud miski või keegi ja selle ära röövinud. 

Kardan üksindust, samas kardan meeletult enda avada, sest kardan taas haiget saada. 

Kardan olla ma ise, samas jälestan näitlemist ning seeläbi teistega mängimist ja neile valetamist.

Kardan vallaliste noormeestega suhelda, kuna tundub, et kui ma mingi nalja peale naeran ja olen see, kes olen või vähegi hoolimist näitan, siis on mul kohe mingi meeldimine selle noormehe suhtes.

Mis kõige kummalisem - mul on ka Jumala ees vahel hirm olla ma ise ja Talle end avada. Seetõttu ei suuda ma ka mitmeid asju uskuda. Uskmatus on aga karm asi ja see on mind omakorda pannud kartma, et seetõttu olen ma ise nii paljut ilma jäänud. 

Hirmud minus on saatanale tõeliselt hea mängumaa ja usun, et see on tema aastate pikkuse töö tulem minu elus juhtunud asjade kaudu. Kuna Jumalat sain ma tundma alles täiskasvanuna siis on valed mõttemallid ja -mustrid nii sügaval minus, et neist on tõeliselt raske vabaneda. Vahel ma imestan, kuida smul mingites olukordades selline kaitsereaktsioon tekib, et ma ei suuda justkui ise midagi teha, et olukorda kontrollida. Tulemusena teen aga endale veel rohkem haiget. Samas ka Jumalale, sest minu kaitsereaktsioonid hakkavad ka vahel Tema suhtes tööle. 

Mitmel korral olen tundnusend iseenda poolet kuhugi vanglasse panduna, kust ei oska välja tulla.  Palun ja palun, et Jumal eitaks, kuid midagi ei saa juhtuda, kuna ma ei lase Teda ligi. Mingil kummalisel põhjusel kardan muutusi endas, samas igatsen neid, et minust saaks see, kes ma olema pean. Hetkel tunnen seda, et olen enda hale vari, mitte kuninga tütar nagu ma olema pean. 

Miks ma siin nii avalikult neist võitlustest kirjutan?

Põhjus on see, et tegu on reaalsusega. Olen palju aastaid neid asju enda hoidnud ja teinud nägu, et kõik on korras. Lisaks ei meeldi mulle enam näidelda ja seetõttu tegelikult valetada. Tihti näevad noored kristlased ainult nö vagasid vanu kristlasi, kelle elud on justkui ideaalsed ja kellel ei tundu iial mingit raskust või probleemi olevat. Olen ise seetõttu pidanud palju mõtlerma ja kurvastama, kuna olen arvanud, et see on lausa vale kui mul kõik korras pole.

Feil!?

Taas haiget Sul ma teinud.
Armastust mujalt otsima läinud.
Valiku ees taas seisnud ma - 
kumba teed nüüd tahan minna?
Ühel pool sillerdav ja sile tee, 
mis hoopis on valutee.
Kuid teine nii künklik ja kurvine näib.
Valguse laps sellel ju hoopis käib.


Andestust taas paluma pean,
Sinult, kes kõike tead.
Plaanid Sul minu kohta ju head.
Su raamatusse ammu kirjutati need read.
Valikuid mul palun teha aita!
Sinu otsuseid ei tohi ju laita.


Taevasse, taevasse tahan ma minna!
Sinna, sinna luba mul minna!
Sinuga koos minna ma tahan.
Abi kuid selleks sinult ma vajan.


Vaenlane mu ümber käib.
Vahel kõik nii lootusetu näib.
Issand, mind palun ta eest varja,
kuulun ma ju Hea Karjase karja.
Tänu Sinule vaid elan!
Las kiituslaul minu südames kõlab!


Taaskord päiksekiiri näen.
Edasi minna saan vaid Sinu väes.
Võit lõplikult on Sinu käes.
Vabastanud oled ka minu käed!

***

See luuletus sai kirjutatud, kui olin taas eksinud ja langenud - teinud seda, mis vale ja minu  suhet Jumalaga rikkuv. Olen taaskord võitlemas sõltuvusega, mis on mind aastaid saatnud. Kuni eelmise aasta lõpuni olin tänu Jumalale suutnud olla pea aasta sellest vaba, kuid vaikselt hakkas see aasta lõpu poole tagasi tulema. Eks meil kõigil ole omad nõrgad kohad ja minu jaoks on see konkreetne ala. Sealt on mind vaenlase poolt kõige kergem rünnata. Eriti juhul, ,ui ma pole oma suhet Jumalaga hoidnud ja toitnud nii nagu peaks. Lisaks olen ma ise lasknud sel sõltuvusel minu taas kasvada, sest olles mitmeid kordi sellele vabatahtlikult järgi andnud, on see minus kasvanud ja kasvanud, ning nüüdseks on see taas võimutsemas minu üle. Samas on mind taas ja taas pannud imestama Jumala armastus ja ustavus nendes olukordades, kus ma olen selgelt Ta käsu vastu astunud.  Tema on mind alati üles tõstnud ja öelnud, et lähme nüüd edasi. Sest see, et me jääme sinna oma soppa, kuhu me langenud oleme, ongi vaenlase plaan. Plaan seleks, et me loobuks tegemast seda, mida Jumal on meid kutsunud tegema. 

Vahel ma mõtlen ja soovin, et saks enda eest põgeneda. Kõige selle kurjuse ja saasta eest, mis minus on. Nähes oma isekust, hoolimatust ja laiskust, lisaks kõiki neid mõtteid, tuleb ahastus peale. Samas on minus ka nii palju, mis on muutunud. Vana loomus vs. uus loomus. Kõik see tekitab minus pidevalt küsimusi, mis vahel jäävad vastuseta. Samas on käimas pidev õppimise protsess, kus nii mitmelgi korral on tulnud samu asju uuesti ja uuesti õppida. Ideaalseks pole meist ju kedagi loodud. Ainult Jeesus on olnud täiuslik inimene. Meid, kes me siin Maal ringi kõnnime, on kutsutud saama Tema sarnaseks. Jumal on öelnud, et meid, kes me oleme pöördunud ära oma vanast elust ja oleme otsustanud olla Jeesusega, on Ta uueks looduks teinud (^{2Kr 5:17}Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.). Vahel on seda raske uskuda. Eriti siis kui oled teinud valesti ja vaenlane süüdistab, et sa oled ikka selline ja selline ning, mis kõik veel. Kuid tema on valede isa ja teeb kõik selleks, et me ei oleks koos Jumalaga ega usuks seda, mis Jumal on oma sõnas öelnud. Samas ei tohi ka me ise pidavalt ringi käia selle mõttega, et küll Jumal mulle kord kõik andeks annab kui ma vaid palun. Kuigi Jumal on armastus (1Jh 4:8, 1Jh 4:16) ei salli ta pattu ja käsib meil loobuda kõigest patust (Gl 5:19 - 21, Kl 3:5).  Selleks, et me saaksime olla puhtad, on meil vaja Jeesuse verd, kes läks ristisurma, et kanda meie patusüü, et me võiksime taaskord olla suhtes Jumalaga (1Jh 1:7 ...tema Poja veri puhastab meid kogu patust.). 

Me peame ainult minema palves Jumala ette ja oma patte tunnistama (^{1Jh 1:9}Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. ). See pole lihtne. Vahel tahaks mida iganes teha, et mitte tunnistada oma patte, kuid see on ainus tee vabaduse ja andestuseni.