Oli 15. veebruari hommik. Olin lõpetanud Piibli lugemise ja palusin selgust ühe kirjakoha suhtes. Tegu oli Ef 5 ptk-ga. Paulus räägib seal sellest, kuidas abielu on võrdpilt Jeesuse ja koguduse suhtest. Tegu on suure saladusega. Palusin ilmutust endale selles osas. Sain Jumalalt sõna, mis on järgnev.
"Paulus nägi suuri saladusi, millest paljud pole teieni jõudnud. Need on aegade jooksul hävinud. Aga ma annan need teile uuesti teada.
Vaadake põllud on küpsed lõikuseks. Minge välja ja mina varustan teid. Mina olen hea karjane. Usaldage mind ja kõik toimib. Oma teedel käies tabab teid hukatus ja meeleheide. Ma tahan teid sellest hoida, aga teie valikutest oleneb palju. Mis on minu tahe peab sündima, aga teed selleni on teie valida. Usaldage mind, mu rahvas. Pöörduge tagasi minu juurde. Minu arm ei lõpe eal. Laske sel endi üle voolata. Laske endid parandada oma haigustest, mis tulenevad patust ja selle viljadest. Mina annan teile rahu ja hingamise. Mina üksi. Pole kedagi teist peale minu. Paljud väidavad end olevat minu, kuid mina pole veel tulnud. Aeg on küll lähedal, kuid see pole veel käes.
Laske endid valmistada viimseks ajaks. Mina ei jäta teid hooletusse. Otsige mind ja minu palet.
Mina annan teile veel paljut teada. Ma valmistan ja õpetan oma rahvast. Mina lasen oma rahval elada igavesti, kui te seda tahate. Ma olen andund teile vaba tahte minu teenimisks. Ma pole orjapidaja.
Laske endid valmistada minule. Minu mõrsja olete teie ja mina teie peigmees. Aeg tuleb pea, mil me ühineme. See saladus on suur. Nagu Pauluski sellest räägib. Paluge, et teilegi seda ilmutatakse - ja enamgi veel - et see kasvaks teie südametesse. Teie olete minu armastatu, keda ma igatsen ja ootan."
Friday, February 24, 2012
Wednesday, February 8, 2012
selgus
Täna see toimus. Rääkisin selle inimesega, kelle vastu mul tunded on, asjad selgeks. Kartsin seda vestlust meeletult. Tema reaktsioon oli aga hoopis ootamatu. Ta ei pidanudki mind imelikuks ega tahtnud minuga suhtlemist ära lõpetada, nagu ma arvanud olin. Tean, et meie vahel on nüüd ainult sõprus. Kummaline oli aga see tunne, mida pärast kogesin. Kurbus. Mitte valus ega piinav, vaid vabastav ja lootusrikas.
Saturday, January 28, 2012
Viimasel ajal on väga raske olnud. Igast imelikke võitlusi on ette tulnud. Enim võitlen hetkel oma mõtetega. Kõik tundub nii mõttetu. Tean aga, et ei ole. Kuid need mõtted ründavad mind ikka. Olen muutunud nii kõikuvaks. Lasen end väga tühistel asjadel kõigutada. Vast kõige raskem on see, et ma pole enam ka kindel, kas ma suudan Jumala häält kuulda ja seda, vaenlase omast eristada. Kõik on nii segane. Pimedas eksleja tunne on. Olen palju palunud, et asjad saaksid selguse ja ma suudaks taas näha, kuid asjad on veel segasemaks muutunud. Asi oleks kergem kui ma selle kõige eesnärki suudaks näha ja aru saada, kui paljus ma ise süüdi olen.
Subscribe to:
Posts (Atom)