4. dets. 2011

I give up.

There is nothing I can do anymore.

Jumal on toonud mu ellu grupi inimesi, kellega ma ei oska enam midagi peale hakkata. Näen nende vajadust abi järele, kuid minu pakutud abi ei taheta vastu võtta.

And it is sad.

At least I tried.

3. dets. 2011

Eilne ja tänane päev on omamoodi produktiivsed olnud. Eile polnud kahjuks töö juures midagi peale koristamise teha. Mida polnud oli töö ehk lapsed. Üks suur asi, mille eile tehtud sain oli see, et puhastasin oma FB-konto suht ära ehk siis sinna jäid aint seinal olev tegevus. Neid ei viitsinud ausalt öeldes öösel 1 aeg kustutama hakkata. Eilne õhtu oli üldse raske. Olin mures ühe inimese pärast, kuid ei saanud ka midagi muud peale palvetamise teha. Ega tänagi pole see mure kuhugi kadunud. Kuid tean, et olen esialgu oma osa täitnud ja pean ootama uusi juhiseid. Ainult Jumal saab teda hetkel aidata. Lisaks ei saa ma ka oma abi peale suruda, sest vägisi ei saa kedagi terveks teha. Teine peab ikka ise ka tahtma abi saada. Mnjh. Keeruline seis. Näen kuidas vaenlane lihtsalt möllab minu ümber olevate inimeste eludes ja tal lastakse seda nii vabalt teha. See tekitab minus jõuetuse tunde, et kui inimesed ise lasevad sel sündida, siis mida mina üldse teha saan. Tunnen oma käte lühidust ja seotust.

Täna oli tehnikakoolitus, kuhu ma poleks läinud, kuid Sandra tahtis minna ja kuna mateda kutsusin siis oleks olnud suht nõme ise mitte minna. Nii ma siis kimasin suht otse voodist bussi peale. Sanda oli nii armas ja oli teinud mulle võiku ja juua ka toonud. Ta on ikka nii armas ja hoolitsev. Koolitus ise oli põnev. Enamuse ajast kuulasime, kuidas heli teha ja, kuidas helipult töötab. Vahel oli ikka päris keeruline Reinu jutust aru saada. Elekter ja mingid sellelaadsed skeemid pole kunagi mu tugevad küljed olnud. Video ja projektor olid päris lihtsad. Valgus oli aga kõige ägedam kuna Toits osasid asju ei osanud isegi. Suht naljakas oli, et koolitaja ei osanud ise mingeid asju. Kokkuvõttes saime aga kõik vajaliku selgeks ja valguse tegemine on ikka põnev ja loominguline tegevus. Kui meil oleks ägedamad valguse asjad, siis saaks loomingulisem olla. Meil Kolgatal on ikka võimas tehnika baas. Järgmisest aastast saab ka videosid salvestama hakkata. Lahe! Siis saab ka noortekaid lindistada ja üles panna.

Tegin täna üle tüki aja taas midagi normaalset süüa (peale omleti, mida suht palju teen). Nimelt tegin makarone viineritega.. Nämma!!

Nüüd aga lähen vist magama. Väsu on peal. Lisaks tahaks lihtsalt ka olla vahepeal. Pole vist olnudki sellist lihtsalt olemise päeva. Ikka olen midagi teinud või kusagil liikunud.

Eile sain ka teada, et mõned ikka loevad mu blogi :)

2. dets. 2011

Vaatasime Riinaga just Jääaega. See on ikka nii nummi film. Mulle üldse meeldivad sellised kogupre animafilmid. Kuid see tegi ka veits kurvaks, kuna sealgi oli sees armastuse lugu. Happy end. Raske on selliseid lugusid vaadata. Eriti just praeguses olukorras, kus süda on täis valu. Näen suurt lõhet selle vahel, mis on minu igatsused ja, mis reaalsus. See teeb haiget, sest ma tahan väga loota, kuid ei julge, sest olen liiga palju haiget saanud. Lisaks tean ka, et ma ei saa siin osas midagi teha. Ma ei saa endal is emeest tekitada. See on Junala töö. Kuid mul on väga raske Teda selles osas usaldada ning see teeb mind kurvaks, sest see ei lase Teda ka muudes asjades täielikult usaldada.

Nii nõme on tunda, et alati, kui justkui hakkaksid mu unistused täide minema, tuleb miski ja kõik on kadunud ning minu süda taas kildudeks. Seetõttu ongi mul raske uskuda, et kunagi need soovid ja unistused, mis mul on, täituvad, kuigi Jumal on selle kohta rääkinud. Tean, et usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Kuid selle kui reaalsuse uskumine abikaasa koha pealt on raske. Mis omakorda tekitab minus tunde, et ma ise olen süüdi kui mu unistused ei täitu. Tunnen, et ma ise olen kõik ära rikkunud, kuna ei suuda uskuda piisavalt palju.

Kõige selle tõttu, tahaks lihtsalt mnema joosta või südame rinnust välja rebida, et mitte tunda neid tundeid. Kui ma mõtlen ta jutu peale m ingite asjade kohta siis mul jooksevad judinad üle selja. Ma poleks iial arvanud, et selliselt mõtlevaid mehi üldse olemas on. Samas on temaga nii keeruline suhelda. Lisaks ajab ta mind paljude asjadega meeletult närvi. Nii ma olengi justkui lõksus kahe äärmuse vahel. Ma ei tea, mida teha. Ta pole kaugelt minu idaeelmees, kuid jh mingid asjad on just sellised nagu ma mõelnud ja soovinud olen. Need pole just mitte tühised asjad nagu välimus ja nt muusikamaitse. Need on hoopis põhimõttelisemad. Samas ma näen, et mina pole selline naine nagu ta endale tahaks, sest ma olen paljudes asjades mööda pannud, mis talle olulised on. Õnneks on asi hetkel ühepoolne, mistõttu on lootus, et see läheb üle. Kuigi tean, et vb pean uuesti sellest südamevalust läbi minema ja loobuma ning laskma asjadel minna nii nagu need määratud on.

Raske on näha ka teisi, kellel kõik selles osas hästi läheb. Mitte, et ma kade oleks, vaid see lihtsalt torkab kuidagi minu südamesse. Ma tahan nii väga, et ma võiks ka ometi neid tundeid, mis minus on välja elada, mitte neid kogu aed peita ja alla suruda. See on tõesti raske.

Vanemaid luuletusi vol. 2.

Hinge närib tühjus,

katse lõpuks luhtus.

Kirjutan sinna, kus juhtus,

kuid lehel valitseb tühjus.

Kas panin üldse kirja need read,

Vaevan raskelt oma pead.

Sisse lipsanud meil kõigil ju vead.

Vahel oleme kõik sead.

Lehte vaatan nukralt,

vaikselt sügan kukalt.

Leht vastu vaatab ikka tühjalt.

Tundeid kirja ei saa panna lihtsalt!

~~~~

Keset ulgumerd üks laev sõidab.

Purjed taeva poole tõstab.

Tuul nüüd tõusmas on,

purjedesse puhumas on.

Kaugel paistamas silmapiir.

Kiirelt möödub viiv.

Päike paitab laevnike pead,

ootavad nad midagi head.

Merel oln ud on nad kaua.

Varsti katavad laua.

Kodus ootamas neid naised kallid.

Kingitusteks neile on kallid.

Minutitega läheneb silmapiir,

kodus on nad siis.

Müüdub tund ja kodus nad.

Lähedasi nüüd kallistavad.

Taevast Isa nüüd kiidavad.

~~~~

„Oma südamed avage nüüd! "

kostab kauge hüüd.

Rahvas kuulama jäi.

„Kuhu rääkija jäi? "

Küsimus ringi käis.

Kaugelt valgust tulemas nähti.

südamed avatuks tehti.

Jeesus ju tulemas oli.

Üksikuid rõõmuhüüdeid kaikus.

Enamus jahmunult vaikis.

Oodatudus nüüd käes oli.

Südameis järsku süüdati tuli.

Taecariik avatuks sai.

Naeratus nägudel oli lai.

„Jumal kiidetud olgu,

taevasesse koju nüüd minge!".

~~~~

Süda lõhkemas on valust.

Maailmalt armastust palun.

Ära kõik mind tõuganud on jalust,

tülgastust nende poolt tajun.

Siin maailmas täitsa üksi,

kaaslast pole mul ühtki.

Maailma ära olen eksind.

hõisates ringi olen keksind.

Jeesusest eenale läinud olen.

sisemus mul on meeletulet kole.

Pattudest küll päästetud olen,

kuid patustamast lakanud pole.

Tagasi Ta juurde tahan.

kuid teed ei tundu leidvat enam.

Oh, Jumal, mul andesta palun.

Nii elada ei jõua enam.

Mu ainus pääaste oled Sa.

Põlvili nüüd su ees olen ma.

Andesta Issand kui võid.

Sina mind ju lõid.

~~~~

Hinge täidab suur rõõm,

möödas on pikalt kestnud põõn.

Südames põlemas hele leek.

maha pandud eelnev taak.

Ettepoole nüüd ainiti vaatan,

võidetud on saatan.

Kiituslaul Jeesusele kõlagu.

Ärgu keegi teda põlaku.

Kord tuleb väehulkadega Ta,

pühad ootamas seda ka.

Oma lapsed siis koju viib Ta.

Kas tahad kaasa ka sa?

~~~~

Meie südames on üks pisike paik.

Pisike, pisike laik.

Olla võib ta ju väike,

kuid särab see kui päike.

Särama paneb selle Jumal,

seda teab iga rumal.

~~~~

Äsja sadanud on vihma.

Vikerkaar hakkab pihta.

Võlumaale viimas meid nüüd.

Kaugele kostab me hüüd.

Sõbrad kallid, tuleme nüüd.

Edusamma loob me püüd.

Retk meil lõppema hakkab.

Võlumaa järsku olemast lakkab.

Kaugele sõbrad jäid,

kuid kohtame peagi neid – sõpru häid.

~~~~

Jumal kõige imelisem on.

Armastus suur Ta südames on.

Kõigile jagab seda,

kes vaid tahab seda.

Oma loodut enda juurde igatseb.

Ole milline sa tahes,

sind ikka armastab.

Tahad lahti saada pahest,

kui sa pattu kahetsed.

Puhtaks peseb südame sul,

nagu teinud on Ta mul.

11 põhimõtet paremaks suhtlejaks saamisel

1. Näe vaeva
2. Õpi minema kompromissile
3. Püüa mõista
4. Kinnita oma sõbrale või abikasale, et ta on väärtuslik ja väärikas
5. Ole positiivne ja julgustav
6. Harjuta konfidentsiaalsust
7. Oota õiget aega
8. Räägi oma tunnetest
9. Ära püüa mõtteid lugeda
10. Reageeri teise jutule
11. Ole aus

vanemaid luuletusi

Kõigist kõige kallim Ta.

Igavesti Teda armastan ma.

Meie imelina Päästaja Ta,

Seda usun nüüd ma.

Kiituseks laul kõlagu Sulle,

Sest armas oled mulle.

Parim asi minu elus Sa,

Igavesti sind armastan.

Süda rõõmust kiitleb mul,

mu lootus lasub sul.

Au ja kiitus igavesti olgu Sul,

Mu auline Tall.

~~~~

Üksi suures saginas ta,

Kiirelt kuhugi ruttavad nad.

Vaikselt kaugusesse vaatab ta.

Ikka ruttavad nad.

Valus torge südames tal.

Kaugel kõigist, kuid koos ka.

Pisarad silmist valgumas tal,

Koos olla tahaks ta ka.

Kas tõesti saatus määranud on nii!?

Ulm, mnd kaugele ära vii!

Südames see soov tal nii,

kaugele, kaugele öra siit.

~~~~

Puudel lumi sätendab,

kaugel jörve vesi veel virvendab.

Linnuke oksal sädistab,

Külmast keha väristab.

Talv me maale saabunud.

Kõik hästi on laabunud.

Lumi maha sadanud,

Rõõmu lastele juba jaganud.

~~~~

Meeletus valus,

meeletus janus,

appi ta Jumalat palus.

Päästet endale anus.

Jeesus siis tuli.

Põlema süttis tuli.

Südames säramas leek.

Eksida enam ei saa teelt.

~~~~

Üks igatsus südames on.

Midagi muuta on mu soov.

Ees on seismas tuleproov.

Mis nii raske näib.

Kuid kui tehtud see saab,

süda täitub rõõmuga.

Elu on imelik.......

Hetkel on mingi segaduse aeg minu elus. Kõik on kuidagi nii keeruline. Minus on nii vastakad tunded, et ei oska isegi enam midagi mõelda. Tahaks lihtsalt minema joosta.

Mul on nüüd kodugrupp, mille üks juhtidest ma olen. No vähemalt peaks olema tegu kahe juhiga, kuid jh reaalsus on vist veits teine. See tekitabki minus vaatakaid tundeid. Arvad, et oled asjad selgeks rääkinud, kuid selgub, et vist ikka ei ole. See omakorda paneb mõtlema, et äkki on asi lihtsalt minus. Kuna olen perfektsionist, siis on raske leppida sellega, et vahel tuleb ka feile ette. Kuid kuna tegu on asjaga, mille kohta olen saanud Jumala juhatuse, siis on raske lasta sel niisama olla, sest tahan teha oma parima. Vb tõesti on ajastus vale. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud, et oleksm pidanud teisiti alustama ja teiste inimestega (vähemalt osade puhul tekib selline küsimus).

Kuid sellest on tulnud ka rõõmu, mis on südantsoojendav. Eilne kodugrupp oli hästi tore. Kuigi meid oli aint kolm - mina, Aire ja Maiu. Maiu võttis meid imearmsalt vastu. Nad olid ikka tõeliselt selleks valmistunud. Katsid meile imelise laua. Saime näha ja katsuda ka nende pere reliikviat, milleks oli üle saja aasta vanune suur gooti kirjas Piibel, mida oldi põlvest-põlve edasi antud. Saime ka palvetada. Maiu vend Taavi palvetas ka meiega. See oli niiiii nunnu, kuidas ta tegi oma lihtsa lapse palve, mida neile pühapäevakoolis õpetatakase.

Vahel igatsen isegi seda lapsemeelsust ning lapselikku usaldust oma Taevase Isa vastu. Tean, et usaldusega seotud küsimused on hetkel minu elus suure küsimärgi all. Ma ei suuda Jumalat mingites asjades usaldada ja see teeb kokkuvõttes mulle endale haiget.

viimasel ajal on ka minus suur igatsus abielluda ja saada lapsi. Vahel on see nii suur, et tunnen ennast süüdi, kuna neid asju igatsen. Samas tean, et see peaks olema igati normaalne neid igatseda, sest Jumal on pannud meid siia maailma nii, et me ei peaks olema üksi. Ta on igale inimesele valmistanud ka kohase abi, kellega koos elust läbi minna. Minagi igatsen, et ma võiks leida selle inimese, kellele ma saaks see kohane abi olla ja, kes mulle see olla saaks. Tahan teada, mis tunne see on kui sind vastu armastatakse. Minu elus on liiga palju olnud selliseid kogemusi, kus minu poolsetele tunnetele pole vastatud. Nii on see ka praegu. Mulle meeldib keegi, kelle suhtes ma ei taha üldse, et ta mulle meeldiks. Ta pole absoluutselt selline inimene, kellega tahaks koos olla. Hoolimata sellest, et ta mulle meeldib. Samas tahaks ka. See olukord on veel hullem sellest, kui keegi lihtsalt meeldib ja see inimene sulle meeldiv on.

Kõige selle keskel tahaks juba Jeesuse juurde, kus pole enam ühtki pisarat, raskust ega muret. Tahaka Temaga koos olla, kes mind nii väga armastab ja minust lõpmatult palju hoolib.Igatsen Tema rahulikku ja ülestõstvat ligiolu, kus kõik siinne kaob ja saab lihtsalt olla. Tahaks lihtsalt mingiks ajaks minna kuhugi eemale hetke keskkonnast ja osadest inimestest, et saaks kõik taas selgeks ja saaks ennast taas täis laadida. Tunnen puudust ka sellise tõeliselt sügava ülistuse järele. Seda pole see aasta isegi noortekatelt eriti saanud. Teenistuste ajal kui on olnud hea ülistus, olen olnud kas ppk-s või muid kohustusi täitnud.

Tahan olla rõõmus, kuid mingi tühjus on hoopis. Lisaks kurbus ja pettumus. Nii keeruline on seda isegi teistele seletada, sest tihti ei suuda seda, mis minus toimub piisavalt hästi seletada, et teised võiksid aru saada ja mõista.